Liivlased on eestlaste lähimaid sugulasrahvaid, kes elab meie kõrval ja meie seas, ning nende keel ja kultuur on läbi ajaloo mõjutanud kogu Liivi lahe ümbrust, kirjutab Agatha Murro Hõimulõimede kodulehel. Hoolimata tihti kõlavatest juttudest väljasuremise kohta, on liivlased elujõulised ka tänapäeval. Ometi tundub liivlaste olemasolu olevat justkui anomaalia (vahel ka liivlaste eneste jaoks), kuigi tegemist peaks olema millegi loomulikuga, nagu iga teisegi rahva eksisteerimine maailmas. Miks see nii on? Kuidas saavutada “normaalsus” ja stabiilsus?

Enne kui oma jutuga päriselt algust teen, pean ütlema, et veidral moel räägin ma liivlastest nii kõrvalseisjana kui ka läbi isikliku kogemuse, kuna olen ise osalt liivi päritoluga. Minu teadmised on ühest küljest väga puudulikud, teisalt aga omamoodi isikliku vaatenurgaga. Ma pole üles kasvanud liivi keele kõnelejatega (küll aga liivi keelest mõjutatud Häädemeeste murraku kõnelejatega) ega ka otseselt liivi kultuuriruumis. See, kuidas liivi esivanemad ennast meie perele meelde tuletasid, on iseenesest pikem lugu. Liivi keel ja kultuur on minu peres üles turgutatud üpris hiljuti, ometi on „liivi vaim“ alati olemas olnud mu kõneviisis, harjumustes, väärtustes ja iseloomus. Esivanemate pärand istub meie sees ja tihti ei oska me sellele nimegi anda , ent lähemal uurimisel saavad asjad korraga palju selgemaks. Põhjus, miks paljud meist avastavad selle tahu endas nii hilja, võib peituda sõdades, repressioonides ja hirmus, mis sundis eelmisi põlvesid vaikima, möödunut unustama ja edasi liikuma. Kuid enam ei pea me vaikima ja unustama ning õigupoolest seda teha ei tohikski.

Väike sissejuhatus neile, kes pole liivi teemadega veel tuttavad: liivlased on soome-ugri rahvas, kelle põlised asualad on Läti Vabariigi ja Eesti Vabariigi territooriumil (Lätis on nad ka ametlikult põlisrahva staatusega). Liivi keel on lõunaeesti keel(t)e kõige lähem sugulaskeel. Liivlased on läbi aegade jätnud olulisi jälgi Liivi lahe äärsete eestlaste ja lätlaste rahvakultuuri, nii et võib koguni rääkida Liivi lahest kui iseseisvast veesidusast kultuuriruumist. Sarnasusi ja ühisosi võib täheldada näiteks üleüldises merekultuuris –merendusega seotud terminites, kala- ja hülgepüügiviisides ning navigatsioonivõtetes. Eestlaste ja liivlaste omavahelistest kokkupuudetest räägitakse mõnel pool siiani helgeid lugusid.

Tänapäeval loeb ametliku statistika andmeil ennast liivlaseks umbes 220 inimest. Usun, et tegelikult on end liivlaste ja liivlusega seostavaid inimesi tublisti rohkem. Seega pole liivlased mingi väljasurnud rahvas. Viimane liivlane ei kadunud meie seast ei muinasajal ega 2009. aastal ega ka millalgi pärast seda. Liivlased ei ole mammutid või fossiilid maailma alguse päevilt. Elame endiselt teiste inimeste seas oma üsna tavalist elu.

Oma rahvusriigi puudumise tõttu on liivlaste üheks suurimaks väljakutseks, kuidas hoida elus ühist toimivat kogukonda, samas nii, et see ei tunduks kellelegi teisele kuidagi „ähvardav“. Ühtehoidmine võib osutuda parajaks pähkliks – oleme ju kõik mööda ilma laiali paisatud. Selge see, et asi oleks märksa hõlpsam, kui oma emakeelt ja kultuuri oleks võimalik igapäevaelus rakendada. Need on sellised argised nähtused, mida eestlastel on õnn kogeda Eestimaal kui täiesti tavalisi asju. Emakeelne haridus ja klienditeenindus, mitmesugused sündmused, kogukonnakeskused, huviringid, meedia, töökohad jms, kus omavahel suhelda ja asju ajada emakeeles inimestega, kellel on sinuga sarnane mõttemaailm. Need on lihtsad, aga ometi tohutult tähtsad komponendid ühe rahva järjepideva püsimise ja ühtehoidmise jaoks. Usun, et selle kõige saavutamine ei pruugi ka liivlaste jaoks olla midagi utoopilist.

Ei saa öelda, et edusammud täiesti puuduksid. Liivlased pole ju tulnud tühja koha pealt; alla on loodud tubli kultuuriline „põhi“, millelt vana edasi kanda ja uut juurde ehitada. Liivi keel on lahknenud võrdlemisi vara teistest läänemeresoome keeltest (võimalik et peaaegu 2000 aastat tagasi). Kirjalikult on liivi rahvanime mainitud juba 12. sajandi hakul, järelikult võib alates sellest ajast oletada ka teatud etnilist eneseteadvust. Liivi kirjanduski on teadaolevalt enam kui 200 aasta pikkuste traditsioonidega. Tänapäeval tegutseb keele edasiandmise nimel suvekool Mierlinkizt, kus õpetatakse liivi keelt lastele ja noortele, samuti liivi keele kursused Tartu Ülikoolis ja Läti Ülikoolis Riias. Keele ressursse leidub digimaailmas – näiteks on loodud nutitelefonidele liivi tähestikuga klaviatuur, korralik veebisõnastik ning veebileht livonian.tech, kus lisaks sõnade kirjapildile on võimalik õppida ka nende hääldust. Hiljuti töötas Tartu Ülikooli keeletehnoloogide arendatud Neurotõlge.ee välja esialgse masintõlke.

Liivlased on tegevad muusikamaastikul: meil on liivikeelset loomingut esitav segakoor Lōja, pärimusmuusika ansamblid Skandinieki, Kāndla, Tuļļi Lum, Kalā Jeng jt (tutvu liivi muusikaga näiteks siin) ning aeg-ajalt ilmub ka uut originaalloomingut (tõsi küll, seda viimast võiks kindlasti olla rohkem).

Liivi asja aitavad ajada Liivi Liit, Liivi Sõprade Selts ja Läti Ülikooli Liivi Instituut. Lisaks algas hiljuti põlisrahvaste dekaad ja terve 2023. aasta kuulutati liivi pärandi aastaks. Suureks võiduks võib kindlasti pidada liivikeelsete kohanimeviitade paigaldamine Liivi randa Lätis 2023. aastal.

Samas on eelnimetatu vaid väike osa kogu liivi maailmast. Kõige tähtsam on see, et meil on suur hulk võimsa energia, tahtejõu ja teadmistepagasiga inimesi, kes on võtnud südameasjaks liivlaste ja kõige liivipärasega tegelemise. Nende inimeste pühendumus ja panus on kirjeldamatult oluline.

Lätis, eriti rannikul ja eriti rahvuslikel tähtpäevadel (nt Liivi Pühade aegu Irēl), on liivi kultuuri mõistagi rohkem näha ja tunda kui Eestis. Mõneski paigas lehvivad liivi lipud ning siltidel, mälestustahvlitel või turismiinfomaterjalidel leidub liivikeelseid sõnu ja lauseid. Lätis on mõistagi ka palju selgemal kujul olemas liivi kogukond, kes aeg-ajalt omavahel kokku saab ja ühiseid asju ajab.

Läti riigi roll liivlaste loos on olnud vastuoluline. Ühelt poolt on Lätis erinevaid rahastusi ja programme liivi kultuuri toetamiseks – riik oleks justkui liivlaste poolel. On ju ka Läti hiljutine peaminister Arturs Krišjānis Kariņš liivi juurtega ja hoiab neid au sees. Samas on liivlastele suunatud rahalise toetuse suurust võrreldud Riia loomaaia elevantidele minevate kulutustega (Liivlased on Läti riigis elevantidega ühe pulga peal, 2013). Sakslased ja venelased pole paraku olnud kaugeltki ainsad liivi rahva rõhujad. Oma osa, kuigi vast mitte nii ekstreemne, on selles ka lätlastel. Võtame või Läti keskkonnaministeeriumi otsuse koordineerida liivlaste pärandmaastikke ning eluolu Liivi randa loodud rahvuspargi kaudu, väsimatud püüded sulgeda ainsat liivlastega riiklikult tegelevat organisatsiooni jm. Liivlaste diskrimineerimisest Lätis kõnelevaid näiteid on paraku omajagu.

Lätis ja Eestis on kindlasti palju inimesi, kes elavad liivi asja ajamisele tulihingeliselt kaasa. Samal ajal on neidki, kes ei taha liivlastest midagi teada. Nii leidub kas või liivikeelsete teeviitade ja liiklusmärkide projekti toetajate kõrval ka arvamusi, et “sellisel ideel ei ole muud mõtet kui raha raiskamine”.

Vastukaaluks teeb Läti suursaadiku Eestis Kristīne Našeniece südamlik suhtumine liivlastesse alati meele rõõmsaks.

Kuidas on lood Eestis? Ehk näeme siin tänu liivi pärandi aastale peagi lootustandvaid arenguid. Siiamaani aga olen täheldanud järgmist:

Eestis on liivlaste kogukond vaiksem. Muidugi on Eestis üksjagu soome-ugri teemadega tegelevaid teadlasi ja aktiviste, kuid vahel tundub mulle ometi, et näiteks Metsapoole (Metsepole, liivipäraselt Mõtsa Pūol) maakonna lugu Treimani, Ikla ja Heinaste mail on endiselt suuresti ignoreeritud, vähemalt laiemas üldsuses. Nimelt on arheoloogiliste ja teiste andmete põhjal oletatud, et liivlaste muistne Metsapoole maakond võis ulatuda lausa Kabli lähistele välja (sellest annab tunnistust ka laialdane liivi keele mõju Häädemeeste murrakus). Ka Häädemeeste vallavanem Külliki Kiiver mainis oma 26. märtsil 2023 aset leidnud liivi pärandi päeval peetud kõnes, et “Häädemeeste valda võib nimetada Eesti liivi rannaks”. Tõsi, tänapäeval pole seal märke liivlastest just kuigi lihtne ära tunda, kuid nad on endiselt täiesti olemas.

Üks taolisi haruldusi on kohvik Kaffekuoda Ovat. Varem ei hakanud mulle Eesti ja Läti vahel reisides kunagi midagi sellist silma. 2022. aastal aga avastasin Iklas päris piiri lähedalt väikese kohviku Ovat, mille nimi tähendab liivi keeles allikat (ovāt). Hubases interjööris võib kohvi kõrvale lugeda näiteks liivi-teemalisi brošüüre ja raamatuid. Liivi pärandi päeval lehvis maja kohal uhkelt liivi lipp. Usun, et selliste kohakeste, nagu ka teiste liivlastega seotud ettevõtmiste toetamine tuleks Häädemeeste vallale ainult kasuks, rikastaks kohalikku kultuuri, tooks välja selle juured ja ajaloo ning aitaks kaasa ka valla brändi ja turismi edendamisele.

Liivi pärandi aastal juhtus väikesi imesid mitmel pool. Sellest, et Pärnumaal on liivi teemadele hakatud pisut laiemalt tähelepanu pöörama, andis tunnistust just liivi pärandi päeva tähistamine Häädemeestel, Treimanis ja Iklas. Oli väga rõõmustav näha kokku tulnud rahvast ja kõrgel lipumastides lehvivaid liivi lippe ning kuulata julgustavaid ja südantsoojendavaid kõnesid. Kas liivlaste asualad Eestis ning siin elavad liivlased väärivad mainimist ainult ühe teema-aasta ühel päeval, on juba teine küsimus… Jääb üle loota, et liivlust au sees hoidvaid sündmusi toimub Eestis ka edaspidi ning liivi lipud jäävad lehvima.

Olles tasapisi proovinud jõuda selle tuumani, mida oleks Eestis elavatel liivlastel vaja oma kogukonna tugevdamiseks, on üks neist kindlasti füüsiline koht, kus koguneda ja silmast-silma suhelda. Suhtlusvõrgustikud, erinevad grupid ja foorumid internetis on kahtlemata aidanud kaasa inimeste ühendamisele, kuid me ei saa reaalset maailma unarusse jätta. Miks mitte valida üheks selliseks keskuseks eelmainitud Ikla kohvik Ovat? Jutte on liikunud ka mingist liivi keskuse loomisest Kabli kanti, mille tähtsust Häädemeeste valla arengukavas on rõhutanud ka vallavanem. Taaskord, selliseid kogukonnakeskuseid on Lätis, eeskätt Kuramaal rohkem, näiteks Liivi Kultuurimaja Irēl ja Liivi rahvamaja/kogukonnamaja (Līvõd kubkuodā) Kūolkas.

Teine väga vajalik komponent on normaliseerimine (st millegi tavapärasest ja harjumuslikust “kõrvalekalduva” muutmine ajapikku normiks). Liivi rahva loomulik eksisteerimine on erinevatel põhjustel liikunud tavalisest nähtusest anomaaliaks. On aga lootust, et ta muutub kord taas normaalsuseks. Praegu on liivlastel peaaegu igas olukorras vaja ennast tõlkida, nii keeleliselt kui olemuselt. Enne kui saame hakata rääkima liivi asjadest, peame kõigile teistele selgeks tegema, kes me üldse oleme ja millest meie kultuur koosneb. Samuti kirjutame tihti endast läti või eesti keeles (ning vaid vahel lisame juurde liivikeelse tõlke), mis on igati mõistetav, sest soovime, et info oleks kõigile kättesaadav. Kuid sedasi kipub liivikeelne kõne ja tekst jääma sageli teisele kohale, ehkki ideaalis võiks põhitekst olla liivi keeles ja tõlge võõrkeeles. Vahel kiheleb mul hinges soov kirjutadagi midagi ainult liivi keeles ilma igasuguste tõlgete või selgitusteta; kes tahab, tõlgib ise! Takistuseks võib muidugi osutuda liivi keele tõlkimise ebamugavus – liivi keele masintõlge pole hetkel jõudnud veel soovitud tasemeni. Probleemi lahendamiseks on Neurotõlge oma lehele lisanud toreda nupukese, mis lubab keeleoskajatel välja pakkuda sobivamat tõlget ja selle abil masintõlget arendada. Loodan, et liivi keele valdajad kasutavad võimalust usinasti.

Veel üks võtmetähtsusega aspekt on liivi keele igapäevane kasutamine. Kellega sa siis räägid, kui ümberringi on kõik eesti või läti keeles? Liivi keele igapäevakeelena kasutamine tähendaks mugavustsoonist välja astumist ning võib esialgu tunduda veider. Samuti pole igaühe liivi keel kaugeltki sel tasemel, et seda vabalt suhtluses kasutada (nii ka mul endal). Avastan aga ennast tihti mõttelt: mis saaks, kui astuksin iga päev Liivi rannas mõnda poodi ja ütleksin poemüüjale alati kas või “tere” ja “aitäh” liivi keeles? Kas see saaks aja jooksul meile mõlemale harjumuseks? Kas see muutuks osaks meie igapäevast? Iga muutuse algus on raske, aga ehk on meil võimalik esmasest ebamugavusest kuidagi läbi ujuda?

Liivi keele, kultuuri ja rahva jaoks on loomulikult juba palju tehtud. See pole olnud kerge, sest lahendused ei tule alati lihtsalt ning kõike, mis minevikku kadunud, pole enam võimalik taastada. Tahan aga öelda: teeme veel, teeme rohkem ja teeme aina paremini! Teeme nii, et meie eksistentsi poleks võimalik enam ignoreerida või unustada, vaid see muutuks taas loomulikuks. Nagu siis, kui sa kordad ühte sõna niikaua, kuni see kaotab oma mõtte, aga ümberpöördult – ütleme uuesti ja uuesti, kuni sõna leiab oma mõtte ja saab osaks tavaelust.

Jõudu ja jaksu, kallid liivlased!

Artiklis kasutatud fotod on pärit Hõimulõimede kodulehelt.