Täna, 27. märtsil, möödub 112 aastat ohvitseri ja vabadusvõitleja Paul Maitla sünnist. Tema nimi meenutab Eesti sõjaajaloo kõige keerulisemaid aegu. 112 aastat tagasi sündinud Maitla oli sõjamees, kelle elu ja saatus peegeldavad Eesti 20. sajandi traagikat, kuid samas ka selle rahva vaprust ja vastupidavust. Ta oli juht, kellel oli nii taktikalist geniaalsust kui ka inimlikku jõudu, et tuua edu paljudes lahingutes. Ent nagu paljud tema põlvkonnast, tuli tal maksta kõrget hinda, mis päädis enneaegse ja traagilise lõpuga kaugel kodumaalt.
Paul Maitla sündis 1913. aastal Tartu maakonnas Vana-Kuustes. Tema tee viis sõjaväkke juba noores eas, kui ta astus Eesti kaitseväkke. Kui 1940. aastal okupeerisid kommunistid Eesti, neelati Eesti väeosad Punaarmee koosseisu. Maitla määrati Petseris formeeritavasse 171. jalaväepolku, kuid pärast sõja algust ja rindele saatmist avanes tal võimalus põgeneda ning end Saksa vägedele vangi anda.
Nii algas tema tee Eesti üksustes, mis võitlesid Saksamaa poolel eesmärgiga peatada bolševismi pealetung. 1941. aasta novembris liitus ta 37. Kaitsepataljoniga, mis tegutses Pihkva rindel, ning 1942. aastal astus ta formeeritavasse Eesti Leegioni. Seal tõusis ta kiiresti juhtivale kohale, olles esimese 113 kogunenud vabatahtliku ülemaks. Tema väljaõpe jätkus Bad Tölzi ohvitseride kursusel, kus temast sai kõrgel tasemel juht.
Maitla nimi seostub eelkõige Sinimägede lahingutega 1944. aasta suvel, kus ta juhtis oma üksust kangelaslikus vasturünnakus, millega vallutati tagasi strateegilise tähtsusega Grenaderimägi. Tema taktikaline andekus ja vaprus lahinguväljal tõid talle Raudristi Rüütliristi – autasu, mille sai vaid neli eestlast. See tunnustus oli märk tema juhioskustest ja otsustavusest, mis aitasid eestlastel Sinimägedel pidurdada Nõukogude vägede pealetungi.
Iga eestlane, kes jaksab kanda relva, peab nüüd valima sõduri tee.
Paul Maitla
Kellelgi pole midagi kaotada peale elu, kõik tuleb tagasi võita.
Pärast Sinimägede lahinguid ja sellele järgnenud Lõuna-Eesti kaitsmist saadeti Maitla haavatuna Saksamaale. Ta naasis rindele 1945. aasta alguses, kui ta määrati Eesti 20. Relvagrenaderide SS-diviisi 45. rügemendi ülemaks. Saksamaa lõpuhetkedel osales ta Oppelni lahingus, kus ta taas kord näitas üles oma taktikalist annet, aidates diviisil Nõukogude vägede piiramisrõngast välja murda.
Kui Saksamaa varises 1945. aasta kevadel, üritasid Eesti üksused Lääne poole liikuda, lootes pääseda Nõukogude repressioonidest. Paraku langes Maitla 8. mail 1945 Tšehhi partisanide kätte. Vaid kaks päeva pärast sõja lõppu, 10. mail, hukati ta Nymburkis. Ta ei saanud nautida rahu, mille nimel ta võitles – tema jaoks tõi sõja lõpp kaasa vaid surma.
Paul Maitla on jäänud Eesti ajalukku kui julge, sihikindel ja võimekas ohvitser. Ta ei olnud ideoloogiline sõdur, vaid mees, kes uskus Eestisse ja oma kaasvõitlejatesse. Tema saatus sümboliseerib Eesti keerulist ajalugu – võitlus kahe suurvõimu vahel, lootus iseseisvusele ja paraku ka traagiline lõpp.
Täna, tema 112. sünniaastapäeval, on põhjust meenutada teda kui meest, kes jäi truuks oma maale ja oma sõduritele. Olgu tema lugu meeldetuletuseks, kui kõrge on vabaduse hind ja kui oluline on mäletada neid, kes andsid oma elu selle nimel.
