Ameerika analüütik ja endine luureteenistuse sõjaväelane David Zsutty hindab 2025. aasta juunis alanud 12-päevase sõja tegelikuks võitjaks Iraani – vaatamata sellele, et riik kandis märkimisväärset kahju. Oma hinnangu andis Zsutty vestluses rahvuslase ja esseistiga Greg Johnsoniga, käsitledes sõda kui geopoliitilise strateegia osa, mitte pelgalt relvade plahvatuste ja droonirünnakute mänguväljana.
Sõda puhkes 13. juunil, kui Iisrael ründas ootamatult Iraani tuuma- ja sõjalisi sihtmärke. Avapäevadel elimineerisid iisraellased mitmeid Iraani juhtfiguure ning hävitasid osa õhukaitsest. Iran vastas enam kui 550 ballistilise raketi ja 1000 drooniga, rünnates Iisraeli linnu ja sõjaväebaase. Sõjategevusse sekkusid ka USA ja Jeemeni huthi’d. Lõpuks nõustusid Iisrael ja Iraan 24. juunil vaherahuga USA survel.
Zsutty sõnul kuulutasid kõik osapooled end sõjas võitjateks, kuid tegelikkuses määras võidu mitte lahinguvälja edu, vaid poliitiline ellujäämine. “Iisraeli peaminister Netanyahu, USA president Trump ja Iraani vaimne juhtkond keskendusid ennekõike sisepoliitilisele stabiilsusele. Kõige tähtsam oli säilitada oma režiimi püsimajäämine,” selgitas ta.
Zsutty hinnangul oli Iraani strateegiline kannatlikkus, vastupidavus ja rahva mobiliseerimine see, mis tagas neile pikaajalise võidu. “Jah, Iraan sai rohkem pihta. Kuid nende moraal püsis. Seevastu Iisrael ründas ka rahumeelseid ja mõõdukaid iraanlasi, tugevdades sellega rahvuslikku ühtsust Iraanis. Samas ei ole Iisraelil võimekust viia läbi sellist rünnakukampaaniat nagu näiteks Ukraina droonid Venemaal,” ütles ta.
Analüütik tõi esile, et Iisrael kaotas mitte ainult maine ja inimesi, vaid ka majanduslikult – riigi võlakoorem suurenes ning raketitootmise suutlikkus vähenes. Samal ajal jäi Iraan oma vasturünnakutes mõõdukaks, vältides teadlikult eskalatsiooni USA-ga. “Iraan pole impulsiivne džihadistlik riik. Nad on kannatlikud, planeerivad pikalt ette ja mõistavad, et aeg töötab nende kasuks,” märkis Zsutty.
USA mure Puna-Hiina sõjalise tugevnemise pärast mõjutas samuti konflikti kulgu. “Washington ei saa raisata oma raketikaitsevõimekust Lähis-Ida konfliktides, kui samal ajal valmistub võimalikuks vastasseisuks Puna-Hiinaga,” rõhutas ta.
Lõpetuseks märkis Zsutty, et Iisraeli ja USA praegused liidrid küll säilitasid oma positsioonid, kuid pikemas plaanis on just Iraan see, kes saavutas strateegilise edu: säilitas sisemise stabiilsuse, mobiliseeris rahva, püsis elujõulisena ja kasvatas rahvusvahelist mõjuvõimu. “See pole mitte kiire võit, vaid kestva mõju algus,” võttis Zsutty oma analüüsi kokku.
