Eesti Maaülikooli ja Tartu Ülikooli teadlaste juhendamisel toimuvad Võrumaal Antsla lähedal söemiilide väljakaevamised, et uurida, kuidas võidi sütt keskajal kasutada. Uurimistööde käigus viidi läbi ka ajaloolise tehnoloogiaga rauasulatuse eksperiment, vahendab ERR.

Karula rahvuspargi piirimail Perajärvel on leitud neljaruutkilomeetrisel maa-alal lohud ja künkad, mida teadlased asusid nüüd lähemalt uurima. Selle piirkonna metsades leidub arvukalt söemiilamise jäänuseid, mis on kas maa sisse kaevatud lohud või kuhjad. Söemiilamine on protsess, mille käigus tekitatakse puusütt. Keskajal ja hilisemal perioodil oli see üks põhilisi kütuse liike, mida kasutati kõrgemate temperatuuride saavutamiseks, näiteks sepatöös, rauasulatuseks või metallivalamiseks.

Söemiilide uurimine annab teavet mitte ainult keskaja tehnoloogiliste protsesside, vaid ka toonase looduskeskkonna kohta. Söe analüüsi abil on võimalik määrata, milliseid puuliike põletati, mis omakorda annab infot ajalooliste metsakoosluste kohta. Eestis ei ole seda tüüpi analüüse varem tehtud, kuna sobivaid uurimiskohti ei ole olnud teada.

Hallimäe talus kasutati eksperimentaalses rauasulatusahjus eelmisel päeval põletatud sütt, et sulatada rauamaaki, mis oli korjatud Valgamaal Korijärve küla lähedal asuvast Raualaanest. Eksperimendi eesmärk oli taastada ja uurida Eesti ajaloolist rauasulatuse tehnoloogiat, mis oli laialdaselt kasutusel 14. sajandil, kuid hiljem Rootsi importrauaga konkurentsi tõttu hääbus.

Tartu Ülikooli arheoloogia teaduri Ragnar Saage sõnul puudub Eestis tänapäeval oskussõnavara ajaloolise rauasulatuse erinevate osade ja toodete kirjeldamiseks, kuna traditsioon on katkenud.

Söemiilide ja ajaloolise rauasulatuse uurimine mitte ainult ei aita mõista keskaja tehnoloogilisi protsesse ja looduskeskkonda, vaid pakub ka väärtuslikku teavet Eesti kultuuripärandi kohta. Teadlaste töö Võrumaal aitab valgustada minevikku ning taastada teadmisi, mis on olnud kaua kadunud.