Sinise Äratuse endine juht, praegune juhatuse liige ja Tartu EKRE poliitik Eino Rantanen pidas järgneva kõne 13. oktoobril Roomas toimunud Euroopa Parlamendi poliitgrupi Identiteet ja Demokraatia (ID) noorte tippkohtumisel “Embrace our Heritage to Build our Future”. Rantanen meenutas üle Euroopa kokku tulnud rahvuskonservatiivsetele noortele loodussõbraliku poliitika parempoolseid aluseid ja rõhutas rahvuslaste vajadust keskkonna- ning energeetikateemadel ise aktiivselt sõna võtta, et võiksime end ümbritsevat loodust hoida ja väärtustada ilma elukvaliteedis suuri mööndusi tegemata.
Keskkonnateemad on ühel või teisel viisil oluline osa praegusest kultuurilisest ja poliitilisest ajavaimust. Kuigi keskkonnaküsimused ei ole ülimas mõttes kõige otsustavamad, on need siiski piisavalt olulised, et ka meie, rahvuskonservatiivsed parempoolsed, ei saa ega tohi neid ignoreerida. Samuti on see teema lähedane mulle isiklikult ja minu organisatsioonile. Olla rahvuslane tähendab armastada oma rahvust ja oma riiki ning seada nende heaolu ja areng kõigest muust ettepoole. Olla konservatiiv tähendab hoida, hindada ja arendada seda, mis sisaldab igavikulist positiivset väärtust. Loodus on minu silmis lahutamatu osa mõlemast kategooriast. Näitena võib tuua Sinise Äratuse poliitilise programmi, mis koosneb kolmest peatükist: Eesti iseseisvus, rahvus ja loodus.
Üks peamisi elemente, mis ühendab kõiki meie parteisid, on see, et me tahame pakkuda tõelist positiivset alternatiivi peavoolupolitika raugastuvale ja stagneeruvale eliidile. Me teeme seda juba majanduse, kultuuri ja immigratsiooni valdkonnas. Keskkonnakaitse ei tohiks olla teistsugune. See on minu tänase kõne peamine eesmärk: milline peaks olema tuleviku rahvuslik keskkonnakaitse, kuidas seda rakendada ja milline on selles meie, uue põlvkonna rahvuslaste roll?
Lubage alustuseks korrigeerida üks suur arusaamatus, mis kahjuks on meie poliitilises leeris üsna levinud. “Rohelisus” ei ole oma tuumas kunagi olnud vasakliberaalne idee. Nad on (taas kord) kaaperdanud ja moonutanud midagi head, muutes seda tundmatuseni. Tulemusena näeme asju nagu “kliimaneutraalsus” ja nn rohepööre. Need võime kohe ajaloo prügikasti heita, kuna see on keskkonnakaitse väärastamine. Ei, keskkonnakaitse oma olemuselt on kindlalt parempoolne, romantiline idee, ja seetõttu peaksime loobuma automaatsest vastureaktsioonist millelegi vaid seetõttu, et see on keskkonnasõbralik. Peaksime sellele poliitikale vastu seisma hoopis seetõttu, et see on täiesti teostamatu ja/või hävitav. Lõppkokkuvõttes ei tulene vasakliberaalide motiiv “rohelise” plaani läbisurumiseks soovist keskkonda säilitada, vaid pigem eesmärgist kinnistada nende poliitilist võimu ja praegust multikultuursuset ning hedonistlikku, materialistlikku tarbimiskultuuri, mis õõnestab meie rahvusi ja väärtusi.
Toon ka mõned ajaloolised ja kaasaegsed näited tõelisest parempoolsest keskkonnakaitsest. Suurbritannia keskkonnakaitse ja orgaanilise põllumajanduse esimesed ning tugevaimad eestkõnelejad, nagu Henry Williamson ja Jorian Jenks olid veendunud parempoolsed ja sir Oswald Mosley järgijad. Paljud on ilmselt tuttavad Guillaume Faye ideedega, eriti tema raamatuga “Arheofuturism”, mis pooldab (muu hulgas) jätkusuutlikku suhet inimese ja looduse vahel. Hiljutisem näide on Läti roheliste erakond, mis heideti välja Euroopa Rohelisest Parteist, kuna neid peeti liiga “äärmuslikult parempoolseks, rahvuslikuks ja konservatiivseks”.
On ka mõned näited kodumaalt. Eesti rahvuslik iseseisvusliikumine sai alguse 1980. aastate keskkonnaliikumisest. Selleks ajaks olid Vene kolonistid ja okupandid lisaks rahvastiku asendamisele ning kultuurilisele ja majanduslikule hävitustööle peaaegu pöördumatult rüüstanud meie loodusvarasid. Kui tulid avalikuks Moskva plaanid tohutult laiendada fosforiidikaevandusi Kirde-Eestis, hävitades kohaliku keskkonna ning inimeste tervise ja elud, hakkasid eestlased sellele vastu. Sündis esimene tõeline vastupanuliikumine, mis mitte üksnes ei peatanud kaevandamisplaane, vaid hiljem tugevnes ja eskaleerus täiemahuliseks iseseisvusliikumiseks, vabastades meie rahva vene okupatsioonist ja allasurumisest. See vaim elab edasi tänaseni. Kuigi selge enamus Eesti ühiskonnast suhtub skeptiliselt või lausa vastumeelselt asjadesse nagu “rohepööre”, ollakse endiselt väga keskkonnateadlikud. See kehtib isegi meie enda erakonna kohta. Minu kodulinnas Tartus oleme vajadusel ühendanud jõud liberaalse opositsiooniga, et võidelda armastatud parkide ja rohealade säilitamise eest, mida ohustab korruptiivne kinnisvaraarendus.
Kõik see tõestab, et meil on kõnealuses küsimuses olemas nii ajalooline kui ka ideoloogiline pretsedent. Seetõttu tuleb üle rõhutada, et peaksime loobuma harjumusest tulenevast kategoorilisest vastuseisust keskkonnasõbralikule poliitikale. Loomulikult on keskkonnapoliitikal, nagu igasugusel poliitikal, omad probleemid. Thomas Sowell väljendas seda hästi, öeldes, et pole olemas lahendusi, on ainult kompromissid. Kui vaadata liberaalide poliitikat, näeme kohe, kuidas välja kuulutatud eesmärk ei ole mingil juhul kompromissi väärt. Jah, rohepööre võib oma eesmärgis saavutada “edu”, kuid see maksaks meile vähemalt majandusliku konkurentsivõime, energia- ja toidujulgeoleku ning lõpuks ka suveräänsuse. Siin peitub meie missioon: sõnastada ja rakendada keskkonnasõbralikku poliitikat, kus kompromissi negatiivseid mõjusid aktiivselt leevendatakse. Selles on meie võimalus teha ära midagi positiivset enda, oma rahvuste ning järeltulevate põlvede heaks, samas tagades, et me ei laseks ennast seda tehes põlvili lüüa.
Kuidas see missioon siis praktikas välja näeb? Millist tüüpi poliitikat me otsime? Alustame transpordist ja liikuvusest. Olete ilmselt teadlikud plaanist keelata sisepõlemismootoriga autod. Loomulikult tuleb sellele ideele iga hinna eest vastu seista. See pole mitte ainult harukordselt rumal ja ebapraktiline, vaid ka keskkonna vaatepunktist halb. Maailmas pole piisavalt ressursse isegi 50% Euroopa sõidukite välja vahetamiseks elektriautode vastu. Isegi sel juhul ei tohiks me minu arvates toorainet otsides üles kaevata kogu Kongo nõgu. Mis on alternatiiv? Peaksime aktiivselt edendama diiselmootoreid. Tehnoloogiahuvilistele on teada, et diiselmootorid on kütusesäästu seisukohast parimad, ja tänapäeva tehnoloogiaga on võimalik nende heitetase viia peaaegu olematuks.
Loomulikult on olemas ka ühistransport. Ma usun, et raudteed on üks kogukondade elujõu allikas, ja Itaalias nähtud kiirrongid on tõesti vapustavad. Kiire, efektiivse ja laiaulatusliku ühistranspordivõrgu eeliseid keskkonna, ühiskonna ning majanduse jaoks ei saa alahinnata. See mitte ainult ei paku elujõulist alternatiivi autole, vaid leevendab ka liiklusummikuid ja vähendab reostust. Vaevalt on meie hulgas keegi, kes selliseid asju meeldivaks peab. Mis puutub väiksematesse maapiirkondadesse, siis nende ligipääs transpordiühendustele muudab nad elujõulisteks ja atraktiivseteks elukohtadeks, tugevdades kohalikke ja traditsioonilisi kogukondi, selle asemel et sundida inimesi veelgi rohkem linnastuma.
Keskkonnast rääkides ei saa mööda minna ka energeetikast. On tõsi, et meie praegune süsteem on üles ehitatud fossiilkütustele ja sõltub neist, kuid samavõrd tõsi on see, et need on piiratud ja saastavad ressursid. Ma ei ütle, et peaksime fossiilkütustest täielikult loobuma ja seda praktiliselt üleöö tegema, nagu meie oponendid soovivad. Siiski tasub pikaajaliseks eesmärgiks võtta fossiilkütuste järkjärguline asendamine puhtamate ja taastuvate energiaallikatega. Meie energeetika aluseks võiks olla säästlik tuumaenergia, ja piirkondades, kus see on asjakohane, võib seda täiendada tuule- ning päikeseenergiaga. Koos panusega uuele tehnoloogiale, näiteks vesinikule, pakub see mitte ainult puhtamat ja külluslikumat energiat, vaid tugevdab ka meie rahvuslikku julgeolekut ja suveräänsust, vähendades sõltuvust suurtest fossiilkütuste tarnijatest, kes peaaegu eranditult ei ole meie sõbrad, eriti tõsisemate kriiside korral.
Ka immigratsioon tuleb keskkonna vaatepunktist tagasi lükata. Suured inimmassid, kes meie maailmajakku saabuvad, ei hooli näiteks Euroopa ohustatud loomaliikide säilitamisest. Ei, nende ainus huvi on omaks võtta kõige materiaalsem, tühisem ja moraalitum pinnapealne tarbimiskultuur. Nende huvi on koguda võimalikult palju raha, Canada Goose jopesid ja Air Jordani tossusid. Kõige selle juures nõuavad nad loomulikult eluaset ja enne kui arugi saate, on see müstiline muinasjutumets, kus te lapsena mängisite, betooni valatud, et ehitada juurde rohkem halle ja hingetuid korterelamuid inimestele, keda ei huvita teie ega teie maa käekäik vähimalgi määral.
Kõige selle saavutamine võib tunduda veidi idealistlik ja selles osas olen nõus. Kuid selles ongi meie jõud, nooruse jõud. Kui tahame olla ainus tõeline alternatiiv ja tagada oma rahvustele jõuka, õnneliku ning jätkusuutliku tuleviku, on ainus viis seda teha võtta omaks nooruslik energia, idealism ja sellega kaasnev võime mõelda kastist väljaspool. Kui jõuate tagasi koju, rääkige sellest oma erakondades, rääkige oma sõprade ja perekonnaga. Näidake neile rahvusliku keskkonnakaitse väärtust. Olge ise eeskujuks. Ostke vähem odavat masstoodetud plasti. Parandage asju, selle asemel et uus osta. Sööge tervislikku kohalike tootjate toitu. Minge välja ja jalutage, avastades meid ümbritsevat kaunist loodust. Ärge visake maha prügi ega plastikut.
Rohujuure tasandilt alustamine on praktilisem ja ühtlasi on seda lihtne ellu viia. Kuigi mõjud võivad olla väikesed, on need aluseks suuremale muutusele, mille me tulevikus loodame kaasa tuua. Liberaalne vasakpoolsus on muutnud keskkonnakaitse inimvaenulikuks ja dogmaatiliseks asenduseks religioonile. Me võidame selle tagasi, sest me väärtustame oma riike ja rahvaid ning tahame näha neid õitsemas parimates võimalikes tingimustes.
