Selle nädala lahingud Ukraina rindel kulgesid üha hallima taeva õhu all. Udu ja vihm vajusid mitmele rindesektorile, tuhmistasid sensorite tööd, piirasid vaatlust ning andsid Vene rünnakurühmadele kitsa, kuid märgatava eelise. Nendes oludes on vaenlane tasapisi lähenenud viimaste Ukraina üksuste väljatõrjumisele Pokrovskist ja Mõrnohradist, samal ajal survestades Slovjanski suunda Bahmutist ning katsudes ületada Haitšuri jõge Zaporižžjas.
Põhjatiival ei teostunud Sumõ ümbruses välja kuulutatud Vene suurpealetung. Linnast põhjas ei kujunenud välja ühtegi otsustavat lööki, kinnitades, et retoorika ületas tegelikkust. Samas jätkub aeglane sissetung Sumõ kagusuunal, osutades, et Vene lähenemine on järkjärguline, mitte läbimurdeline. Harkivi teljel jäi Vovtšanski rinne valdavalt staatiliseks, kuid üksikud episoodid tõid esile Ukraina tehnilise osavuse: droonioperaatorid hävitasid TOS-1 termobaarilise süsteemi ning täppissuurtükivägi – tõenäoliselt BONUS-tüüpi moonaga – tabas Belgorodis paiknenud Buk-õhutõrjekompleksi.
Kupjanskis väljendub Moskva frustratsioon eriti selgelt. Väikesed vaenlase üksused püsivad linna sees isoleerituna ja pideva surve all, samas kui kõik katsed neid toetada – ka mootorratastega rünnakud – on purustatud. Ukraina väed hoiavad habrast, ent sitket sillapead Oskili jõe idakaldal, toetudes mehhaniseeritud brigaadidele, kelle kaitse on vastu pidanud nii pommitamisele kui õhurünnakutele. Vene vägede sümboolsed edenemised piirilõikudel, mis peaksid jätma mulje puhvertsoonidest, viitavad pigem tähelepanu hajutamisele. Siin tegutsevatel jõududel puudub läbimurdeks vajalik mass; nende roll näib olevat vastase kulutamine, mitte otsustav alade hõivamine.
Lõuna pool Lõmani ja Slovjanski suunal on vaenlane laiendanud oma tegevust, otsides uusi haavatavusi. Edenemised Siverskist lõunas ja katsed parandada positsioone Siverski Donetsi ääres viitavad nõrkuse otsimisele. Samas muudavad metsade kate, droonivaatlus ning Slovjanskist ja Kramatorskist lähtuv tuletoetus iga Vene sammu pigem vaevaliseks roomamiseks kui edasihüppeks. Otsese ohu tekitamine Slovjanskile eeldaks veel nädalaid või kuid kurnamistegevuse jätku. Ukraina juhtimismuudatused viitavad omakorda pikematele ettevalmistustele.
Donbassi linnavööndis jätkub kulutav vastasseis. Kostjantõnivka ümbruses segunevad droonirünnakud ja väiksemad kokkupõrked sisulise territoriaalse muutuseta. Moskva mõistab kõrgendike tähtsust linnast läänes, ent nende saavutamine nõuaks läbimurret tihedast kaitsesüsteemist, mida hoiavad Ukraina mehhaniseeritud üksused, merejalavägi, territoriaalkaitse ja julgeolekujõud. See pole kiire vallutuse paik. Pokrovsk näitab Ukraina vägede sitkust – selle vallutamine on venelastelt nõudnud aastatepikkust võitlust ja mitut kulutatud armeed. Alles nüüd nihkuvad Vene suurtükivägi ja droonimeeskonnad väga ettevaatlikult ilmastiku varjus edasi. Kuid ka siin meenutab tulemus pigem Pyrrhose võitu, koondades Vene ressursid alale, mis on Ukraina kaudtule all.
Zaporižžja ja lõunarinde kokkupõrked on olnud teravad, kuid tulemust toomata. Vene üksused sisenesid väiksematesse asulatesse Huljaipole lähistel ja katsusid imbuda kaitseliinidest läbi Haitšuri ääres. Ukraina vasturünnakud ja droonituli näitavad tahet hoida rindejoon püsivana enne võimalikku suvist eskalatsiooni. Laiem pilt paljastab mõlemapoolset kohanemist – improviseeritud kaitse, agressiivne rünnakutaktika, personalipuuduse surve – samal ajal kui okupeeritud aladel jätkub tsiviilelanike vastu suunatud surve ja vägivald.
Samal ajal on strateegiline vastasseis laienenud. Ukraina süvalöögid tabasid tööstus- ja energiataristut, sundides Venemaad ressursse ümber paigutama ning kõigutades kindlustunnet tagalas. Ukraina õhutõrje areneb kihiliseks süsteemiks, mis ühendab droonitõrje, hävitajad ja raketikilbid, ja võimalikud uued lennuvahendid lubavad tulevikus õhuruumi kaitset tugevdada. Sõja saatust ei otsusta üks läbimurre, vaid vastupidavus, tehnoloogiline kohanemine ning järkjärguline vastase kulutamine, kes maksab iga vallutatud meetri eest inimeste ja varustusega.
