USA abi Ukrainale on ohus ja see on maailma tähelepanu pälvinud. Ukraina hiljuti tekitatud elektroonilise sõja eelis püsib Avdijivkas ning Vene soomusmasinad korraldavad piiratud rünnakuid Hersoni sektoris.
Bahmuti piirkonnas korraldas Ukraina piiratud vasturünnaku Jahidneti suunas, samal ajal jätkab Venemaa aga rünnakuid Klištšiivka suunas.
Ukraina elektroonilise sõja eelis tundub püsivat Avdijivkas. Ukraina droonirünnakute arv on märgatavalt suurenenud, samas kui Vene droonirünnakud on vastavalt vähenenud. Vähemate Vene droonirünnakute tõttu võib eeldada, et neid kasutatakse vähem ka suurtükiväe tulejuhtimise jaoks, ning Vene suurtükiväe tulelöögid on samuti vähenenud. See on ilmselt üks põhjus, miks Venemaa ei suuda Avdijivka ümbruses edasi liikuda. Praegu on raske öelda, kui kaua Ukraina suudab selle eelise säilitada, kuid hetkel aitab see kindlasti ukrainlaste elusid säästa.
Peamine Vene ründeteravik on endiselt suunatud Stepove asulale ja koksivabrikule. Varem piirdus Venemaa jõupingutus Stepove idaotsaga, enne kui neid korduvalt tagasi tõugati. Hiljuti on neil õnnestunud küla keskpaigani jõuda. Ukrainlased on nad tagasi tõrjunud, kuid venelased hoiavad nüüd küla idaosa. Lõputud venelaste lained jätkavad purunemist Ukraina kaitseliinide vastu.
Viimaste päevade jooksul võib lahing olla kaotanud tempos, kuid mitte intensiivsuses. Kuna raudtee ületamine oli keeruline, hakkasid venelased pealetungi laiendama Krasnohorivkast põhja suunas frontaalrünnakute lainetega.
Erinevalt sõja algusperioodist teevad venelased praegu ühte asja väga hästi – nad kaevavad. Nad hakkavad kohe kaevama, kui nad uued positsioonid vallutavad. Piisavalt aega saades kaevavad nad ühendusteed rinde ja tagala vahel, et turvaliselt tuua eesliinile varustust. Mõnikord muutuvad need kaevikud tunneliteks.
Avdijivkas hakkasid venelased kaevama tunneleid, mis lõppesid Ukraina positsioonide all. Nad panid Ukraina positsioonide all plahvatama suurel hulgal lõhkeainet: see iidne taktika pärineb juba aastatuhandete tagustest kindluste piiramistaktikast, ning ka Ameerika kodusõjast ja Esimesest maailmasõjast.
Pärast plahvatust tungivad venelased kiiresti tunnelis edasi, kuni jõuavad kohani, kus maapind plahvatuses sisse varises: seal kaevavad nad end pinnale, valguvad välja ja püüavad puhastada positsioonid ellujäänud kaitsjatest.
Venelased võitlevad lihtsal, julmal viisil, mis kurnab aja jooksul ukrainlasi. Kui Ukraina suudab oma positsioone rotatsioonide ja laskemoona järeleveoga hoida ning oma kaitseliine piisavalt kiiresti parandada, suudavad nende read tavaliselt vastu pidada. Kui mitte, taanduvad ukrainlased. Sellised meetodid toimisid hästi Bahmutis ja olid mõnevõrra edukad ka Avdijivkas, ning kõik see maksab Venemaale tuhandeid mehi ja sadu sõidukeid.
Dnepri jõe idakaldal pole Krõnkõ ümbruses rindejoon palju muutunud. Ukrainal on selles sektoris endiselt tugev eelis droonide osas, kuid Vene luuredroonid jälgivad ikka veel parempoolset kallast ja on rünnanud Ukraina suurtükiväge, radarit, tanke ja isegi M270 HIMARS-i sõidukit. Olles mõneks ajaks tagasi tõmbunud, ilmuvad rindele taas Vene soomusüksused. Ukraina on nüüd ka päevavalges üle Dnepri jõe liikunud, kuid ukrainlased eelistavad siiski ebasoodsat ilma ja ööd, et ületada jõge turvalisemalt.
