Keeleamet on aastaid püüdnud vähendada venekeelse teabe osakaalu Eesti avalikus ruumis, kuid kõik selleks tehtud seadusemuudatuste ettepanekud on jäänud Riigikogus ja valitsuses enamike erakondade toetuseta. Keeleameti peadirektor Ilmar Tomusk on korduvalt hoiatanud, et venekeelsete reklaamide, teadaannete ja teenindusinfo laialdane kasutus avalikus ruumis ei toeta eesti keele kandepinna kasvu – vastupidi, see õõnestab meie keelelist iseseisvust ajal, mil ka vene õppekeelega koolid liiguvad üleminekule eestikeelsele haridusele.
2022. aastal, kui ettevalmistamisel oli keeleseaduse ja ühistranspordiseaduse muutmise eelnõu, tegi Keeleamet rea konkreetseid ettepanekuid. Sooviti näiteks, et kaubanduskeskustes ja ühistranspordis edastatavad audioreklaamid oleksid eeskätt eestikeelsed, ning kui lisatakse tõlge, ei tohiks selle maht ületada 20 protsenti. Samuti taheti, et võõrkeelsete kaubamärkide puhul peab oluline teave (nagu tegevuskoht või pakutav teenus) olema sama hästi nähtav ka eesti keeles. Tänases seaduses sellised nõuded puuduvad.
Keeleamet pakkus välja ka, et platvormitöö tegijatele – näiteks toidukulleritele – tuleks kehtestada keelenõuded, et tagada eesti keelt kõnelevate inimeste teenindamine emakeeles. Veel sooviti taastada nõue, et taksojuhid peavad enne teenindajakaardi saamist tõendama oma eesti keele oskust – see nõue kaotati 2016. aastal.
Mis neist kõigist sai? Eelnõu jäi toppama haridus- ja teadusministeeriumis, sest toonane valitsuskoalitsioon ei toetanud neid muudatusi. Ka hilisemad pingutused on jäänud viljatuks. 2024. aasta alguses arutas Riigikogu kultuurikomisjon EKRE algatatud eelnõu, mis tegi ettepaneku kaotada ministeeriumide ja valitsusasutuste kodulehtede venekeelsed versioonid. Ka see ettepanek lükati tagasi.
Ometi on keeleamet selgelt ja korduvalt märkinud, et eesti keelt kõnelevad inimesed tunnevad end üha võõramalt omaenda maal, kui neid ümbritseb lakkamatu venekeelne müra – olgu see kaupluses, bussis või ametkonna kodulehel. See ei ole ainult keeleküsimus, see on rahvuslik küsimus.
Kuni seadusandjad keeleseaduse muutmiseks otsust ei tee, jääb riigikeel avalikus ruumis jätkuvalt tahaplaanile. Küsimus ei ole ainult selles, mida keeleamet soovib – küsimus on selles, kas Eesti riik suudab oma keelt ja kultuuriruumi kaitsta või mitte. Ajal, mil paljud Euroopa rahvad ärkavad oma keelelise suveräänsuse kaitseks, istub Eesti valitsus nähtavasti ikka veel käed rüpes.
