Sõjategevus Ukrainas 2025. aasta aprilli lõpus näitab, et Venemaa ei ole suutnud saavutada strateegilist läbimurret ega kehtestada operatiivset initsiatiivi. Vaatamata massiivsetele inim- ja tehnikakaotustele jätkab Moskva rindejoonel survet, kuid ilma märgatava territoriaalse eduta. Tegu pole klassikalise manööveroperatsiooniga, vaid territoriaalse kurnamisega, mida iseloomustab lahingute paikne iseloom ja ressursside kulumine.

Viimase nädalaga on Venemaa kaotanud ligikaudu 8000 sõdurit ning üle 1500 ühiku tehnikat, sh üle 100 soomusmasina. Iga vallutatud ruutkilomeeter maksab üle 200 hukkunud sõduri, mis on kaks korda suurem hulk kui eelmisel aastal. Ukraina suudab seevastu hoida oma kaotused suhteliselt madalana ning kohandada kiiresti taktikat. Drooni- ja elektroonilise sõjapidamise alal on initsiatiiv selgelt Ukraina käes.

Venemaa on liikunud piirialadel mõne kilomeetri sügavusele Ukraina territooriumile, kuid need edusammud on enamasti propagandistliku tähendusega. Kurski oblasti piiril on Ukraina positsioonid osaliselt vabatahtlikult loovutatud, et tekitada vastasele logistilisi ja taktikalisi raskusi. Sumõ oblastis on Vene üksused hõivanud mitmeid külasid ja metsatukkasid, ent ei ole jõudnud kriitilistele maanteedele ega ohusta suuremaid asulaid.

Ukraina kasutab siin rotatsiooni ja varitsustaktikat, viies osa üksustest rindejoone taha, et keskenduda mobiilsele kaitsele ja võimalike vasturünnakute ettevalmistamisele. Olukord on dünaamiline, kuid strateegiliselt kontrollitav.

Idasuundadel on Venemaa saavutanud lühiajalisi territoriaalseid edusamme, ent nende hind on kõrge. Toretskis on vastane hõivanud osa linnast, kuid on samas sattunud Ukraina vastutulevate üksuste – sh 1. Azovi korpuse – surve alla. Samal ajal jätkub Ukraina tõhus tulejuhtimine ja positsioonide ümbermängimine.

Avdijivkast lääne pool on rindejoon stabiliseerunud. Ukraina droonivägi ja täppistulevõimekus takistavad igasuguseid läbimurdekatseid. Pokrovski suunale on Venemaa koondanud märkimisväärseid jõude, kuid ei ole suutnud saavutada taktikalist sügavust. Kogu piirkonnas valitseb pingeline, kuid positsiooniline lahinguolukord.

Zaporõžžja ja Novopavlivka piirkonnas ei ole Venemaa saavutanud märkimisväärset edenemist. Mitmed rünnakud lõpevad logistilise ammendumise või Ukraina tulealasse sattumisega. Mõned Vene üksused on Dnipropetrovski oblasti halduspiirini jõudnud, kuid see ei oma strateegilist tähendust, kuna piirkond on hõredalt asustatud ja ilma olulise taristuta. Ukraina suudab siin kohati läbi viia ka vasturünnakuid, eriti kui ilmastikutingimused paranevad ning vastase ründevõimekus kahaneb.

Aprilli lõpu seisuga on selge, et Venemaa ei ole suutnud rakendada tõhusat operatiivset juhtimist. Rünnakud toimuvad eri rindelõikudes ilma selgelt koordineeritud tegevuseta. Vene vägedele on iseloomulik mehhaniseeritud massi kasutamine, mitte taktikaline manööver. Samas on Ukraina suutnud säilitada kaitseliinid ning arendada edasi mobiilseid ja tehnoloogilisi võimekusi.

Eriliselt tuleb esile tõsta Ukraina drooniüksuste ja elektroonilise sõjapidamise võimekuse kiire arengut. See loob eelise mitte ainult tulejuhtimises ja sihtmärkide hävitamises, vaid ka Vene vägede tegevuse häirimises tagalas.

Strateegiline perspektiiv näitab, et Ukraina sõjavägi muutub iga kuuga professionaalsemaks ja tehnoloogilisemaks, samal ajal kui Venemaa sõltub järjest enam sundmobiliseeritud reservväelastest ning ajutiselt koondatud relvastusest. Rindejoone paigalseis on praegu Ukraina strateegiline võit.