Üks Kesk-Eesti hoolitsetud külakene on täies elujõus, vahepeal ajaga kaasas käinud kaotused ei ole kahandanud kogukonna kokkukuuluvust ega takistanud traditsioonide teostamist, kirjutab Andre Tamm, vabakutseline kirjanik, kes on Vao külaga seotud aastast 2007.

24. augusti hommikul ärkas Järvamaa vaatamisväärne väekas Vao küla all kiiret pilvede sõudu. Tuulest sasitud puulehed sahistasid igast suunast mitmehäälset suvesümfooniat. Öisest vihmast pärlendavad muruplatsid ja niiskunud teerajad valmistusid kogu oma värskuses saabujate sõbralikeks sammudeks. Õhus levis kõditav ootusärevus, sest peale kella kümmet oli päevakavas VAO KÜLA KOKKUTULEK, mis ühtlasi plaanitud tähistama küla 460. juubelit.

Juba suure sündmuse eelõhtul seisid avaral platsil kõrge lava esinejatele, pikad pingid ja lauad varjulise katuse all ning toredalt taeva poole küünitav lõkkematerjal. Ja sellesinatse kiire pilvede rännu all algaski ühe ajas hästi hoitud auväärse paigakese pidulik tähtpäev.

Kogunemise ja registreerimise järgselt peeti külamajas huvitavaid ettekandeid piirkonna ajaloost, mis tutvustasid selle algusaegu ja arenguid läbi sajandite. Saime üldise ülevaate tähtsatest isikutest, kes tähtsaid kohalikke objekte hallanud ja tuleviku tarvis tänuväärselt üleval hoidnud. Võisime vanaaegsete teedekaartide abil seigelda möödaniku radadel ja lugeda arhiivihõngulisi ladinakeelseid tekste regiooni kohta. Unikaalsed dokumendid laial ekraanil andsid hariva elamuse Vao kandist ja Järvamaast laiemalt. Ettekannete järel tunnustati heldelt külaelu arendajaid, kes ühel või teisel moel oma päikselise panuse andnud. 

Jalutuskäik küla arhailiste hoonete juurde giidi saatel avas huvilistele mitmedki märgilised punktid, millede taustalugusid mõnedki külastajad varem ei teadnud. Igasse peatuspaika oli paigutatud kena infotahvel. Nii sain minagi tänuväärt teavet Vao märgilistest majakestest, mida erinevatel ajastutel vastavalt kasutatud. Näiteks täna täistuuridel tegutsev majandiaegne Vao saun toob rahvast kokku igal nädalalõpul, pakkudes rohkelt rõõmu muuseumina mõjuvas puhketoas, pesu- ja leiliruumis. Siit nurgast võib saunaõhtutel kerget tümpsumuusikat, jõminat ja autode voorimist kuulda. Ja see on armas elumärk.

Samuti on 2007. aastal uue kohusetundliku omaniku kätte läinud Vao mõis korrektse kultuuriobjektina nauditavas konditsioonis. Ka selle korrashoitud märgilise objekti hoovil ja häärberi sisemuses veedeti meeleolukaid hetki, meenutades muuhulgas kunagist kooliaega, sest mõisas tegutses teatud perioodil kool. Haljendava mõisapargi puude juures aga tuletati meelde, kes nooruses millise oksa peal istunud.

Võrreldes valdavalt vanamoodsalt säilitatud ja kujundatud mõisakompleksiga, oli kõrval asuvat hubast lasteaeda lihvitud euroremondiga. Siin andsid kohalikud väikesed elanikud meile lõbusa õpetliku muinasjutuainelise näitemängu koos muusikalise osaga. Väljudes sellest lahedast laste majast võis iga külastaja kirjutada paberile oma soovi paiksele pisikesele kooskonnale. Mina soovin siinkohal, et aeg annaks jätkuvalt võimalust väikestel inimestel areneda nii kaunis tammepargi lähedases roheluses, maakeskkonna puhtuses ja vaikuses.

Pärast silmaringi avardavaid kultuurilisi ringkäike jätkus pidu esindusplatsil värvika särtsuva vabaõhuetendusega “Aastaring”, milles mängiti kaasahaaravalt välja küla tähtsamad tegevused. Etendati energiliselt, eluliselt, vaimukalt. Nii said ka võõrad vaatajad läbi valjuhäälse sõnaseade ja temaatiliste taustalaulude selgelt aru siinsest elu-olust, argimuredest, harrastustest, töövõitudest ja tulevikulootustest. Kokkuvõtteks oli kõik siiski positiivne, optimistlik, elutruu ja humoorikas. 

Kui etendus lõppes, võttis programmi üle ansambel, et sisustada elava muusikaga pikki pidulikke õhtutunde. Tugeva võimenduse vahendusel kõlasid Eesti muusika poplaulud ning lavaesine jahenenud rohumaa oli tantsijate tulistele taldadele valla.

Kogu päeva väldanud kõnetavat üritust soosinud päike läks kontserdi ajal puhkama ja väljakul süüdati kõrge lõke. Kuumusest ja valgusest leegitsev puhastav lõpunumber, mis mu mõtted ja tunded enda keerisesse haaras ja kohinaga kaasa viis. See oli nagu sümboolne võidutuli. Reibas märguanne maailmale, et üks Kesk-Eesti hoolitsetud külakene on täies elujõus, et vahepeal ajaga kaasas käinud kaotused ei ole kahandanud kogukonna kokkukuuluvust ega takistanud traditsioonide teostamist.

Tagasivaate lõpetuseks pühendan Vao külale väikese tunnustava luuletuse, mille alged suursündmuse õhtul mõjuva tulekohina hoovuses mu vaimus elule ärkasid.

*

Väekas küla Vao
vahvas Järva vallas
kus visadus ei kao
ajatuulte vallas
siin vägevad on teod
kõik tööd Teid kiidavad
peadpööritavad peod
ka lustis liidavad
vaimustav on teada
et küla vaim on hoos
hea sellest riime seada
nüüd kiitvas luulevoos