Lihula mõisas toimus pühapäeval sündmus, mis äratas ajaloohuviliste uudishimu keskaegse Lääne-Eesti vastu. Meregeofüüsik Koit Riksoni koostatud ja mitmete tunnustatud ajaloolaste poolt kirjutatud raamat “Saare-Lääne piiskopkond, 1227–1573. Kõige rikkam territoorium” nägi lõpuks ilmavalgust. Raamat tõotab anda seni kõige põhjalikuma käsitluse üle kolme sajandi Lääne-Eestit valitsenud teokraatlikust väikeriigist.

Liivimaa on polaarala: ilmad on külmad ja märjad, õhk paks, kuid Teid kasvatati mõõdukas kliimas ning olete kogenud ainult sealseid ohtusid ja haigusi. Ka Saaremaa toidud on erinevad Teie kodukoha toitudest ning halvemad kui toidud ja joogid, millega olete noorusest peale harjunud. Need oleks Teile juba nooruses katsumuseks olnud, kuid eriti siis kui olete juba vanuse poolt hapraks tehtud ja nõrga tervise juures.

Nende sõnadega keeldus Heinrich von Langenstein 1381. aastal Saare-Lääne piiskopi ametist. Pariisi ülikooli õpetlase arvates külma ja kõledat piiskopkonda nimetas kroonik Christian Kelch aga Liivimaa kõige rikkamaks territooriumiks.

Teoses kajastatakse piiskopkonna ajalugu selle rajamisest 1227. aastal, mil tsistertslane Gottfried määrati esimeseks piiskopiks, kuni 1573. aastani, mil Saaremaa vasallid ja kodanikud andisid truudusvande Taani kuningale. Kolm ja pool sajandit kestnud võimkonna juhid — piiskopid — pidid olema tegusad nii sõjas kui diplomaatias, kuna keskaegset vürsti ei ohustanud mitte ainult välisvaenlased, vaid ka sisetülid, sealjuures oma privileege kaitsta ja suurendada püüdvad vasallid.

Piiskopkonna ajaloole lisaks on raamatus kõne all ka territooriumi võimukeskuste arengulugu. Piiskopilinnu Vana-Pärnut ja Haapsalut, piiskopilinnuseid Kuressaares ja Koluveres, piiskopi ja Saksa ordu poolt jagatud Lihulat ning ordu võimukeskusi Pöides ja Maasis kirjeldavad artiklid, mida toetavad värskeimatel arheoloogistel uuringutel põhinevad kaardid ja illustraatorite koostatud rekonstruktsioonid. Samuti on esitatud piiskopkonna väikelinnuste lühikirjeldused.

Raamatu esitluseks valiti sümboolselt just Lihula mõis, kuna see piirkond mängis 13. sajandi esimesel poolel olulist rolli piiskopkonna esimese keskusena. Teos uurib põhjalikult Saare-Lääne piiskopkonna ajalugu, alustades selle rajamisest Eesti vägivaldse ristiusustamise käigus 1227. aastal ja lõpetades 1573. aastaga, mil Saaremaa kodanikud vandusid truudust Taani kuningale. Raamat käsitleb mitte ainult piiskopkonna poliitilist käekäiku, vaid ka Lääne-Eesti linnade ja linnuste arengut.

Teos koosneb artiklitest, mille autoriteks on tuntud ajaloolased Inna Jürjo, Villu Kadakas, Madis Maasing, Mati Mandel, Ain Mäesalu, Anton Pärn, Garel Püüa, Heiki Valk ja Aldur Vunk, kes on kõik mingil perioodil olnud pühendunud Saare-Lääne piiskopkonna põhjalikule uurimisele. Raamatule lisavad kaalu kaunid illustratsioonid, mille on loonud Rocío Espín Piñar ja Julia Lillo García.

Uus teos pakub lugejatele võimalust heita pilk ajaloo kulisside taha ja avastada piiskopkonna salapärased lood. Ajaloolased on kiitnud raamatut kui parimat käsitlust keskaegse piiskopiriigi kohta, mis on ilmunud viimastel aastatel. Raamatu esitlusel jagati emotsioone ja mõtteid selle loomisprotsessist ning rõhutati, kuidas see teos täidab tühimiku keskaegse Eesti ajaloos. Kohalolijad hindasid võimalust astuda samm lähemale ajaloo saladustele ja mõista paremini piirkonna keerukaid võimusuhteid.

Raamatu üheks märkimisväärseks osaks on põhjalikud Liivimaa (1340. ja 1550. aasta) ja Saare-Lääne piiskopkonna (1251., 1351., 1451. ja 1551. aasta) kaardid. Lisaks neile on raamatus esitletud ka piiskopkonna võimustruktuuride diagramm ning diötseesi maajaotus 1558. aasta seisuga. Teos moodustab I osa sarjast “Võimukeskused”, mille raames on järgnevalt plaanis välja anda ka põhjalikud käsitlused teistest Vana-Liivimaa väikeriikidest.