Eesti muinasaja lõpu arheoloogilised leiud annavad meile põnevat teavet muistsete eestlaste eelistatud tekstiilivärvi kohta – tumesinine oli selgelt nende armastatuim valik. Tartu Ülikooli arheoloogid on tuvastanud, et kuigi sinise värvi saamiseks kasutati peamiselt sissetoodud sinerõigast, segati sellele ka kohalikke taimi, mis andsid tumedama tooni.
Naiste matustest säilinud muistsetel rõivastel oli rikkalikult metallist kaunistusi, mis aitasid neil mullas säilida. Tartu Ülikooli arheoloogia kaasprofessor Riina Rammo sõnul oli muinasajal ja keskajal moevärviks just tumesinine. Koostöös Soome kolleegide Krista Wrighti ja Mervi Pasaneniga valmis tal esmane analüüs selle sinise tooni saamisest. Sealjuures viidi läbi eksperiment, kus katsetati läbi vanad retseptid ja toodeti samasugust sinist värvi nagu tegid meie esivanemad.
Eesti arheoloogilised tekstiilileiud muutusid rikkalikumaks 11. sajandil. Sealt kuni 16. sajandini kasutati Eesti tekstiilis rohkelt sinist värvi ja seda eriti naiste rõivastes. Eestis kasutati sinise värvi saamiseks hilisema indigotaime asemel Kesk- ja Lääne-Euroopast toodud sinerõigast, mida täiendati kohalike taimedega. Indigotaim (troopilises indigopõõsas leiduv värvaine nimega indigotiin) jõudis Eestisse alles 17. sajandil.
Sinerõigast kasutati sinise allikana laialdaselt Euroopas alates neoliitikumist ja pronksiajast. See on kollaste õitega taim, mis kasvab kuni meetri kõrguseks ja mida tänapäeval leidub ka Eesti rannikualadel ja saartel. Kuigi see pole looduslikult siin kasvav taim, saabus see tõenäoliselt piirkonda meresõidu tulemusena keskajal või hiljem. Nii Eestis kui Lätis mainivad sinerõika kasvatamist ka rahvalaulud.
Uuringud näitavad, et sinerõigas võidi tuua Eesti aladele poolvalmis kujul, ja sellest valmistati siin siniseid värve. Sinerõikapallikesi valmistati Euroopas juba alates 13. sajandist. Seejärel need kuivatati, purustati ja lasti käärima, mis tulemuseks andis värvilahuse.
Uurijad on leidnud ka keskaegseid kujutisi kaupmeestest, kes kandsid sinerõikapallikesi täis kotte. Kirjalike allikate järgi hakati sinerõigast Euroopas kasvatama üsna laialdaselt alates 13. sajandist.
Riina Rammo artiklis uuritakse, kuidas segatud värvimisprotsess pastli ja samblikuga võis toimida ning kuidas see mõjutas lõplikke värve. Uued avastused näitavad, et Põhja-Eestis ja Lõuna-Soome piirkonnas lisati sinerõikale ka teisi kohalikke värvaineid. Kompleksse värvimisprotsessi eesmärk oli ilmselt saavutada võimalikult tume toon. Praegune esmane analüüs ei avalda veel täpselt, milliseid värvaineid kasutati. Rammo sõnul võib üks neist olla kohalik samblik, näiteks põissamblik, mis võib anda sinisele toonile tumedust.
Sinerõika sinine värv oli sel perioodil kõige püsivam tekstiilivärv, mis ei kahjustunud pesemisel ega tuhmunud. See võis lisada kandjale prestiiži, teades, et värvimaterjal oli imporditud mujalt. Uuritud proovid viitavad sellele, et sellise värvimismeetodi hiilgeaeg Baltimaades oli tõenäoliselt 11.–12. sajandil. Vähemalt Eestis kasutati seda tõenäoliselt kuni 14.–15. sajandini või hiljemgi.
Muistsed Eesti traditsioonid võivad pakkuda inspiratsiooni ja uusi aineid ka tänapäeva tekstiilitööstusele. Uurijad katsetavad vanu retsepte ja loovad võrdluskogu, et mõista, milliseid värvaineid kasutati muistsetel tekstiilitöödel. Tänapäevalgi pakuvad samblikud ja puukoored ainest keemikutele, kes arendavad laborites välja uusi värvaineid, mida nende veevabade meetoditega rakendada.
