Soome-ugri rahvaste keelte ja kultuuride käsitlemine Eesti koolides on väike ja alahinnatud valdkond, kuigi need juured on tähtis osa meie rahvustundest ja identiteedist. 2024. aastal valmis Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudis magistritöö, mis uuris soome-ugri rahvaste ja keelte käsitlemist eesti keele tundides. Töö autorid Agnes Lea ja Orsolya Sild kaitsesid magistritööd eesti keele ja kirjanduse õpetaja õppekaval. Juhendajateks olid Miina Norvik ja Nikolay Kuznetsov.
Uurimistöö keskendus sellele, kuidas eesti keele õpetajad teemat käsitlevad, millised on nende hoiakud ning milliseid õppematerjale nad kasutavad või vajavad. Töö aluseks oli veebiküsitlus, millele vastas 84 eesti keele õpetajat üle Eesti: neist 52 olid eesti keele ja kirjanduse õpetajad ning 32 eesti keele kui teise keele õpetajad. Selgus, et kuigi paljud eesti keele õpetajad tahavad tutvustada õpilastele meie keelesugulasi, takistavad seda ajapuudus, õppekava, teadmiste puudus ning vahel ka ükskõiksus.
Küsitlusele vastanutest 74% käsitleb soome-ugri rahvaste ja keelte teemat oma tundides. Eesti keele ja kirjanduse õpetajate hulgas oli see osakaal 88%, eesti keele kui teise keele õpetajate seas aga ainult 55%. Õpetajad käsitlevad teemat eeskätt seetõttu, et õppekava seda võimaldab. Vähemalt 26% õpetajatest ei tee seda üldse – mitte seetõttu, et teema oleks tähtsusetu, vaid seetõttu, et see pole nende arvates „vajalik“ või „ajaliselt mahutatav“. Nii jäävadki marid, mordvalased, ersad, udmurdid ja teised sugulasrahvad tundmatuks massiks – justkui meist erinevateks, mitte omadeks.
Mitmed õpetajad tõid välja, et nende õpetust mõjutab eeskätt riiklik õppekava, kuid osa õpetajaid näeb võimalust käsitleda soome-ugri teemat ka laiemalt, tutvustades õpilastele eesti keele tausta ja keelesugulust. Mõned õpetajad rõhutasid samuti, et lisaks soomlastele võiks tutvustada ka teisi hõimurahvaid.
Uurimus toob selgelt välja, et õpetajad sooviksid rohkem materjale, koolitusi ja tuge. Pea kõik vastajad (93%) väljendasid soovi uute õppematerjalide järele. Õpetajatel on head tahtmist, kuid puudub süsteemne tugi. Veelgi kurvem on tõdemus, et vene kodukeelega õpilastele ei peeta soome-ugri teemat sageli vajalikuks – justkui oleks keelel ja kultuuril rahvustunnuse kõrval vaid dekoratiivne väärtus. Selline lähenemine ei toeta lõimumist, vaid soodustab kultuurilist kapseldumist.
Koolitunnis loetakse mõnel pool küll liivi hümni, vaadatakse Lennart Mere „Veelinnurahvast“ või kutsutakse külla soome-ugri kogukondade esindajaid. Ent see ei ole veel piisav, kui üldhariduses puudub süstemaatiline, ajas korduv ja interdistsiplinaarne käsitlus. Soome-ugri teemat saaks suurepäraselt siduda ajaloo, ühiskonnaõpetuse ja käsitööga. Kuhu on jäänud meistriõpetus, kus õpilased saavad teha mari tikandeid, kududa handi mustreid või joonistada keelepuud, mis ühendab meid udmurtide ja komidega?
93% küsitlusele vastanud õpetajatest väljendas soovi uute õppematerjalide järele. Mitmed õpetajad tõid välja, et olemasolevad materjalid ei ole piisavad või puuduvad sootuks. Sooviti eelkõige audiovisuaalseid vahendeid, interaktiivseid kaarte, keelepuid ja töölehti. Samuti tunti huvi koolituste ja töötubade vastu, kus õpetajad saaksid oma teadmisi täiendada.
Tugev huvi avaldus koolituste vastu, mille kaudu soovitakse end teemakohaselt täiendada ja parandada õpetamisoskusi. Edasistes uuringutes võiks keskenduda sellele, kuidas erinevat tüüpi õppematerjalid ja meetodid mõjutavad õpilaste teadmisi ja huvi soome-ugri teemade vastu. Samuti oleks võimalik laiendada uuringut teiste soome-ugri rahvaste – näiteks ungarlaste ja soomlaste – haridussüsteemidesse, et võrrelda õpetajate kogemusi, materjalide kättesaadavust ja motivatsiooni. See aitaks paremini mõista, milline on õpetamise ja hõimuidentiteedi seos eri kultuurikontekstides.
Magistritöö põhjal võib järeldada, et eesti keele õpetajad tunnevad huvi soome-ugri teemade käsitlemise vastu, kuid nende võimalused seda teha sõltuvad suuresti kättesaadavatest õppematerjalidest, õppekava raamidest ja kooli asukohast. Töö rõhutab vajadust süsteemsema toe ja materjalide arendamise järele, et võimaldada õpetajatel hõimurahvaste keeli ja kultuure kooliõppes tõhusamalt käsitleda.
