84 aastat tagasi, 28. augustil 1941, vabanes Eesti pealinn Tallinn üle aasta kestnud Nõukogude okupatsioonist. Hetk, mil Pika Hermanni tornis lehvis taas korraks sinimustvalge lipp, meenutas rahvale, et vabaduse leek pole kustunud. Aasta punase terrori all – juuniküüditamise valu, hävituspataljonide põletatud kodud ja hirmuõhkkond – ei kustutanud eestlaste au ega õigust. Tallinna vabastamine tõi tagasi lootuse, mis oli näiliselt lämmatatud, ja kinnitas, et rahva visadus võib ületada isegi kõige raskema surve. Need mälestused, avaldatud ajalehes Eesti Sõna 28. augustil 1943, pärinevad anonüümse autori sulest. Need kirjeldavad tunnet, mis võrdus suurima rahvusliku pidupäeva vaimuga, ehk ainult laulupidude ühislaul oskas pakkuda samasugust vägevat ühtekuuluvust.

Palju olen ma näinud sind, vana Tallinn. Olen näinud sind kevadises ilus, mil puiesteed, pargid ja väljakud on õrnrohelised värskete lehtede tolmumatus hurmas. Olen näinud sind suveõhtul üle sinise ja purpurse mere kerkivat nagu karget unelmat, et tervitada kaugelt kodusse pöörduvat rändurit. Siis olid su tornid hämarduva taeva taustal pehmed ja õrnad nagu vanal maalil ja su majad kutsuvad nagu oleks igaüks neist ootav kodu.

Olen näinud sind, põhjala linn, lume valges rüüs, kõik puud härmatanud ja hõbedased, kõik põõsad nagu tardunud unelmad, kõik tänavad nagu valged teed muinasmaale, kus lauldes tõttavad kuljustatud hobused kõrgete saanide ees.

Ja ilus oled sa olnud alati. Nii ilus, et olen ikka uuesti tundnud, et ühegi teise linnaga ei tahaks ma sind vahetada, üheski teises linnas ei tahaks ma nii meelsasti elada kui sinu vanade tornide varjus ja iidsete müüride embuses.

Kuid tol hommikul olid sa ilusam kui kunagi varem.

Ometigi olid su kehas verised haavad. Su mustad ahervared suitsesid veel. Osa su maju oli purustatud. Ja su tehased lamasid rusudes.

Su parkides oli murdunud puid ja sõiduteede ääres oli hobuste ning inimeste laipu. Põiki tänavaid käis barrikaade ja mõnel pool oli sillutis üles kistud. Ning su kohal hõljus tolmu ja suitsupilvi.

Ja siiski olid sa ilus. Päike säras üle vanade müüride ning tornide ja kaugelt sulle lähenedes tundus nagu naerataksid sa. See oli targa üleolev muie. Sa olid näinud palju sõdu. Paljud narrid olid teinud su vallide ääres oma piiramismasinatega ja kivikuulidega kärinat. Mitmed habemikud mehed olid ennegi visanud su katustele põlevaid tulelonte. Aga iga kord olid nad jälle pidanud lahkuma su müüride alt. Sina aga seisid endiselt oma kohal, vaadates üle paese lagendiku ja üle avara sinise mere. Sa jäid ikkagi vabaks.

Tol hommikul sa nagu naeratasid jällegi inimeste väikluse ja mannetuse üle. Nad olid katsunud sind aheldada. Sina aga vaatasid kõike seda pealt rahulikult. Sajandid olid sind juba õpetanud inimeste rumalusi sallima. Sa teadsid, et kõik möödub ja jääb vaid ürgne inimvaimu vabadus, elutahe ja õigus elada. See oli sündinud. Nad olid läinud ja sina olid jällegi vaba.

Ja päike säras üle vana linna. Kuldne hilissuve päike, mis muutis kõik pühapäevaseks ja hellaks, mis pani isegi suitsenud ahervared helendama ja võttis purustatud majadelt nende nukruse varjundi.

Kuid mitte üksi su majad ei helendanud, nagu oleksid nad naeratanud. Ka su tänavail voogas naeratav inimmass. Võõrad näod tulid mulle vastu ja nad olid sõbralikud nagu tuttavate näod. Võõrad silmad vaatasid mind ja naeratasid: Ah, ka sina oled alles! Ka sina said jääda siia, oma kodulinna! Sõbrad kohtasid üksteist ja vahetasid juubeldavaid tervitusi. Rahvas nagu laulis sisemiselt ja linn helises mingist salapärasest tundmatust muusikast, mida ei kuulnud kõrvadega, vaid tundsid hingega.

Tuli mehi, näod habetunud, riided räbalais, seljakotid seljas. Aga habetunud näod olid naerul, väsinud silmad särasid. Tuli poisse ja tüdrukuid, Eesti värvid rinnas, ja nende nägemine tegi südame äkki soojaks. Sõitis auto relvastatud eesti meestega ja rahvas juubeldas kõnniteedel. Need polnud millegagi silmapaistvad mehed. Mõni oli juba üle keskea, vist Vabadussõjaski olnud. Teised olid alles päris poisikesed. Neil polnud ühtlast mundrit ja sõjalist välimustki. Ometi vaadeldi neid hellusega, sest nad rääkisid sellest, et eesti mehel oli jälle õigus võtta relv ja oma kodu kaitsta.

Sadama poolt tuli väsinud ja unetuid mehi. Laevad polnud siiski kaugemale saanud kui kodumaa saarteni. Naised, murelike ja küsivate silmadega, peatasid neid. Kõnniti ridade vahel, hõigati nimesid. Kas olete näinud minu meest? minu venda? minu poega? küsisid murelikud suud. Eesti rahva hinge oli kirjutatud juba see valus küsimus: kus, kuhu, millal? Rahvas oli muutunud ootavaks rahvaks.

Aga oli ka neid, kes leidsid oma. Siis võis näha ülevoolavat rõõmu, heldinud silmade sära, kaelustamist kõikide inimeste ees. Ta oli siiski tagasi tulnud! Kadunu oli jälle leitud!

Paljudes kodudes hõiskasid lapsed tol päeval peaaegu hüsteerilise rõõmuga: „Minu isa tuli koju!” ja jooksid sülle, mis oli juba arvatud kadunuks. Paljud emad panid oma vanad käed poegade kaela ümber ja sosistasid: „Sa tulid siiski tagasi, poeg!” Ja mitmed naised ütlesid oma mehele: „Ons see unenägu või reaalsus?” ja silitasid tagasitulnu põski…

See oli kummaline päev, nii kummaline, et jääb vist alatiseks meelde. Paljude teiste päevade kurbus ja pettumus ei jõua tuhmistada selle päeva sära. Sel päeval seisime nagu ärgates ja alates uut kaunist päeva.

Sel algaval päeval on olnud oma muresid ja varje, õhtu on veel kaugel ja õhtupooliku tunnid tundmatud. Üht aga teame: hommik oli kaunis ja selle mälestus jääb hinges helisema.