21. septembril, tšuvaši iidse sügisese lõikuspeo Čÿklemе ajal, teatas Ukrainas tegutsev Tšuvaššia–Volga-Bulgaaria diplomaatiline nõukogu Tšuvaššia iseseisvusdeklaratsiooni väljakuulutamisest. Liikumise teatel luges deklaratsiooni ette Kanashi ehk nõukogu esindaja Ilmar Yankas ning Ukraina Tšuvaši–Volga-Bulgaaria aukonsul Aleksandr Jassen­tšukile tehti ülesandeks edastada deklaratsioon riigiasutustele ja huvitatud organisatsioonidele. Kohtumisel viibinud Tšernihivi linnavolikogu saadik Iryna Solomakha õnnitles tšuvaši rahvast „riikluse taastamise“ puhul.

Čÿklemе on tšuvaši traditsiooniline uue saagi pühitsemise ja lõikusaasta lõppu tähistav rituaal. Tšuvaši humanitaarteaduste instituudi andmetel oli tegemist perekondliku ja suguvõsapidustusega, mille juurde kuulusid uue saagi leib, puder ja õlu ning palved jumalatele ja loodusvaimudele. Tänapäeva kultuuriasutused seostavad selle tähistamist ka sügisese pööripäeva ümbrusega. Seetõttu annab 21. septembri valik deklaratsioonile liikumise jaoks tugeva sümboolse mõõtme: poliitiline samm seotakse iidse põllumajandusliku kalendri ning tšuvaši rahvuskultuuriga.

Deklaratsioon ei sündinud tühjale kohale. Juba 1990. aastal kuulutas toonane Tšuvaši ANSV Ülemnõukogu välja Tšuvaši NSV riikliku suveräänsuse. Dokumendis öeldi, et tegemist on suveräänse riigiga ja tšuvaši rahva ainsa rahvuslik-riikliku moodustisega, tuginedes rahva võõrandamatule enesemääramisõigusele. Siiski nähti vabariiki veel Venemaa ja NSV Liidu föderaalses koosseisus.

Ka 1992. aasta sündmused on praeguse liikumise jaoks olulised. Tšuvaššia kirjutas 31. märtsil 1992 alla Venemaa föderaallepingule ajal, mil leping ise nimetas osapooli „suveräänseteks vabariikideks“. Tšuvaššias oli selle üle toona terav vaidlus: osa rahvuslikust liikumisest leidis, et lepingu allkirjastamine tähendas 1990. aastal välja kuulutatud suveräänsuse sisulist loovutamist. Föderaalleping siiski ratifitseeriti ning Tšuvaššia jäi Venemaa koosseisu.

Just sellele ajaloolisele katkestusele toetub nüüdne iseseisvusliikumise argument. Enne 21. septembri deklaratsiooni avaldatud sõnumis kirjutas diplomaatiline nõukogu: „Lepingul on alati kaks poolt. Kui üks neist kustutab aastaid oma kohustusi ja nõuab teiselt ainult allumist, siis pole see enam leping.“ Nõukogu väitel oli 1992. aasta föderaallepingus Tšuvašia käsitletud suveräänse vabariigina, samas kui hilisemates aastakümnetes on selle eristaatus Moskva suunas järk-järgult kahanenud.

Tänapäevase liikumise poliitiline ülesehitus on märksa rahvusvahelisem kui 1990. aastate alguses. Tšuvaššia–Volga-Bulgaaria diplomaatiline nõukogu tegutseb väljaspool Venemaad, nimetades oma esindajaid konsuliteks eri riikides. Nõukogu liige Aleksandr Jassen­tšuk juhib Ukrainas registreeritud Volga-Bulgaaria Vabastamise Fondi, mis asutati 2025. aasta aprillis Tšernihivis. Nõukogu kuulub ka laiemasse Vabaduskoalitsiooni võrgustikku, milles osalevad Venemaa eri rahvaste ja piirkondade enesemääramist taotlevad liikumised.

Nõukogu on osalenud Kiievis toimunud Venemaa võimaliku ümberkujundamise üle peetud kohtumistel ning tema esindajad on sidunud tšuvaši küsimuse otseselt Ukraina sõjaga. Nõukogu käsitluses on Ukraina vastupanu Venemaale avanud võimaluse, et Moskva kontrolli nõrgenemine võib anda Venemaa vähemusrahvastele taas poliitilise enesemääramise.

Venemaa võimud on selliseid tšuvaši iseseisvusalgatusi käsitlenud vaenuliku poliitilise tegevusena. SOVA keskuse koostatud Venemaa kohtuotsuste nimekirjas on Tšuvaššia–Volga-Bulgaaria diplomaatiline nõukogu kantud organisatsioonide hulka, mida Venemaa kohtud on tunnistanud äärmuslikuks. Liikumise üks tuntumaid tegelasi Mihhail „Mišši“ Orešnikov elab Ukrainas ning SOVA andmetel mõisteti ta Venemaal 2025. aastal tagaselja seitsmeks ja pooleks aastaks vangi internetis avaldatud ähvarduste ja ekstremismisüüdistuste tõttu. 2026. aasta veebruaris lisati Orešnikov Venemaa välisagentide registrisse.

Tšuvašid moodustavad Volga-Uurali ruumis eripärase rahva, kellel on nii turgi kui soomeugri juured. Tšuvaši keel on ainus tänapäevani elav oguuri ehk bulgaari haru keel, kuid sellel on olnud tihe vastastikmõju ka mari keelega. Tšuvaššide etnilise kujunemise oluline osa toimunud Volga-Bulgaaria, Kuldhordi ja Kaasani khaaniriigi perioodil. 2020. aasta Venemaa rahvaloenduse andmetel märkis Tšuvaššia vabariigis end tšuvaši rahvusse kuuluvaks üle 684 000 inimese; kogu Venemaal ulatus tšuvaššide arv rahvaloenduse andmetes üle miljoni.