Veebruarikuu 1918. Eesti on muutunud sõjatandriks, kus võim vaheldub sama kiiresti kui talvetormid Läänemerel. Ühelt poolt taganevad Vene bolševikud, teiselt poolt lähenevad Saksa keisririigi väed. Selles kaoses peavad Eesti rahvuslased langetama otsuse, mis määrab rahva tuleviku: kas alistuda uuele võõrvõimule või võtta julgelt vastutus oma maa saatuse eest. Just sellisel kriitilisel hetkel, keset poliitilist vaakumit ja ähvardavat ohtu, sündis dokument, mis kuulutas Eestit maailmale iseseisva riigina – Eesti iseseisvusmanifest.

Iseseisvuse idee oli küpsenud juba pikemat aega. Rahvuslikud juhid olid teadlikud, et Saksamaa, kes oli alustanud pealetungi, ei näe Eestit iseseisva riigina, vaid osana oma Ida-Euroopa huvisfäärist. Seega tuli tegutseda enne, kui Saksa väed jõuavad Tallinna ja kehtestavad oma võimu. 6. jaanuaril 1918 toimus Maapäeva Vanematekogus terav arutelu, kus Gustav Suits rõhutas, et Eesti peab end ise iseseisvaks kuulutama – mitte lootma Saksamaa või mõne muu suurriigi otsusele. See samm ei olnud üksnes sümboolne, vaid strateegiline: see pidi viima Eesti maailmakaardile kui suveräänse riigi, kelle saatusest ei saaks otsustada ilma eestlaste endi osaluseta.

Tõeliseks pöördepunktiks kujunes 18. veebruar, kui Saksa armee alustas suurrünnakut, mida tuntakse kui Faustschlagi operatsiooni. Bolševikud olid sunnitud taganema ning 19. veebruaril moodustati Eestimaa Päästekomitee – organ, mille ülesanne oli võtta võim üle enne, kui sakslased jõuavad siia. Komiteesse kuulusid Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik, kes tegid kiire otsuse: Eestil on vaja iseseisvusmanifesti.

Manifesti tekst tuli kirjutada kiiresti, kuid hoolikalt. Ülesande võttis enda peale Juhan Kukk, kes töötas täielikus salastatuses. Bolševike terror valitses veel Tallinnas ja igasugune rahvuslik tegevus võis lõppeda vangistuse või isegi mahalaskmisega. Et vältida dokumendi sattumist valedesse kätesse, kirjutas Kukk selle eraldi lehtedele, mida hoiti lahus – kui üks osa oleks konfiskeeritud, ei saaks tervet manifesti lugeda.

Esialgne tekst valmis 18. veebruaril ja järgmisel päeval arutati seda Tallinna Haritlaste Klubis, kus kogunesid Eesti poliitilise eliidi silmapaistvamad esindajad. Kõik nõustusid, et deklaratsioon on hädavajalik, kuid selle täpne sõnastus vajab lihvimist. 20. veebruari õhtul kogunesid Juhan Kukk ja insener Ferdinand Peterson Kuke korteris, kus nad kaalusid hoolikalt iga lauset ja sõna, et tagada dokumendi kaalukus ja selgus.

Samal õhtul saabus Tallinna ajakirjanik Johan Juhtund, kes tõi teate, et 1. Eesti polgu juhid pakuvad võimalust kuulutada iseseisvus välja Haapsalus, nende kaitse all. Kuid manifest ei olnud veel lõplikult valmis ning rahvuslased otsustasid jääda pealinna, kus kogu rahvuslik liikumine oli koondunud.

21. veebruari hommikul kogunesid manifesti autorid taas Haritlaste Klubisse. Kohal olid lisaks Kukele ja Petersonile ka Jüri Vilms ja Karl Ast. Dokument sai viimased parandused ning seejärel viidi see vanematekogusse lõplikuks kinnitamiseks. Tekkis isegi hetkeks segadus allakirjutamise osas – esialgu oli mõeldud, et sellele peaksid alla kirjutama Päästekomitee liikmed, kuid lõpuks otsustati see allkirjastada vanematekogu poolt ühiselt.

Selleks hetkeks oli olukord Tallinnas muutumas ohtlikuks. Bolševikud olid veel linnas, kuid taganemas, samal ajal kui sakslased liikusid Valgast ja Haapsalust pealinna suunas. Kõik teadsid, et iga hetk võisid uued võimud saabuda ja iseseisvusmanifesti välja kuulutamine pidi toimuma enne, kui keegi seda takistada jõuab.

Lõpuks kirjutati manifestile alla ja sellele pandi kuupäev 21. veebruar 1918. Sõnad, mis olid eelmisel õhtul valitud kaaluka täpsusega, kandsid nüüd ajaloolist kaalu:

Eestimaa tema ajaloolistes ja etnografilistes piirides, kuulutatakse tänasest peale iseseisvaks demokratliseks vabariigiks.

Nüüd jäi üle veel vaid üks ülesanne – manifest tuli rahvale ette lugeda. Kuid ka see osutus omaette seikluseks.

Manifesti levitamine pidi toimuma kiirelt, enne kui Tallinna langemine sakslaste kätte muudaks selle võimatuks. 23. veebruaril viidi manifest Pärnusse, kus selle ettelugemine toimus otse rahva ees. Järgmisel päeval, 24. veebruaril, loeti dokument ette Tallinnas. Linna peaväljakule kogunenud rahvahulga ees kuulutati ametlikult välja Eesti Vabariik.

Juba 25. veebruaril marssisid Tallinna Saksa okupatsiooniväed. Nende jaoks oli manifest vaid tühine paber, mille nad lootsid ajaloost pühkida. Kuid see ei õnnestunud. Eesti iseseisvus oli välja kuulutatud ja see jäi püsima.

Iseseisvusmanifest oli eesti rahva tahe, mis tuli ellu viia sõna ja relvadega. Sakslased ei tunnistanud Eesti iseseisvust ja bolševikud soovisid selle hävitada. Ent 1918. aasta manifestist sai lähtepunkt, millele rajati Vabadussõja ajal tõeline iseseisev riik.

Täna, üle saja aasta hiljem, peame meeles neid mehi ja naisi, kes keset poliitilist kaost ja sõjakeerist leidsid julguse kirjutada paberile need saatuslikud sõnad. See polnud pelgalt unistus – see oli tegutsemine ajal, mil iga hetk võis tähendada kas surma või vabadust.

Eesti Vabariik sündis mitte hetkel, kui tahe kirja pandi, vaid hetkel, kui see manifest jõudis rahvani ja inimesed olid valmis selle nimel võitlema. Seepärast tähistame 24. veebruaril mitte ainult paberile kirjutatud sõnu, vaid kogu rahva otsust oma vabadust hoida ja kaitsta.