Totalitaarsed ühiskonnad on alati oma vastaste sümboleid keelanud – eks ole selle taga ettekujutus, nagu märkide keelamine võimaldaks ebasoovitavad mõtted või küsimused olematuks teha. Viimastel aastatel on säärast suundumust märgata ka Eestis. Koiduaeg avaldab ajakirjas Ehituskunst 1999. aastal ilmunud Tõnis Vindi artikli, milles eluaegne maagiliste sümbolite tundja ja uurija läheneb julgelt samale probleemistikule. Tõnis Vint (1942–2019) oli oma aja üks teedrajavamaid Eesti kunstnikke ja oluline märgikeele mõtestaja. Ta on põhjalikult uurinud ka Liivi vöökirju ja Hiina maagilist muutuste raamatut (I Ching ehk Yijing), millele viidatakse ka käesolevas kirjatöös.
Oma arengus oleme jõudnud silmitsi paradoksi sisaldava probleemiga. Aastatuhandete vanused pühad märgid on viimasel aastasajal muutunud tavalisteks tarbemärkideks, erinevate poliitiliste ja usuliste rühmituste reklaamisümboliteks. Eelkõige puudutab see võrdhaarset risti, ringristi ja haakristi (svastikat).
Kõige varasemast Mesopotaamia kultuurist leiame keraamikat, mida kaunistab rist või haakrist. Samalaadsed leiud on Kaug-Idas. Hiinas juba neoliitikumi ajast. Kaljujoonistel kohtame haakristi nii Põhja-Euroopas kui ka Ameerikas. Veel keskajal olid kirikutes need märgid Taevase Isa ja inglite märgid. Haakristi kujutisega tekstiilid ehtisid Rooma paavsti troonitagust seina täpselt samuti nagu Hiina keisrite ja Tiibeti vaimsete isade aujärge. Indias kantakse haakristi kaelas tänase päevani.
Millest siis äkki sellised muutused meie suhtumises igivanadesse õnnemärkidesse? Kas tõesti on selles süüdi seitse aastat Saksa riigi sõjakuritegusid? Kaitsvad märgid muutusid keelatud märkideks, neist said inimvaenulikkuse üldlevinud sümbolid.
Kuid vaatame ajaloos umbes viissada aastat tagasi. Just siis külvati need seemned, millest tänase päeva probleemid välja kasvasid. Jõudis kätte Jan Husi, hussiidide, reformatsiooni aeg. Pühameheks maskeerunud kurjus oli see jõud, mis juba tegi kõik, et „paganlikeks“ tunnistatud märkide jõud hävitada. Võrdhaarset risti asendas uus kanooniline rist. Aga kurja missadel ei pööratud seda sugugi iga kord tagurpidi. Inimene on võimeline piltkujutisi ka ümberpööratud kujul vastu võtma.
Üldtuntud nõiamärk on viisnurkne täht. Seda nii nõidumiseks kui ka võitluseks nõiduse vastu. Viisnurk on tasakaalustamata kujund. Tema jõud sõltub asjasse pühendatute psüühilisest seisundist ja rituaalist. Varastel arheoloogilistel leidudel esineb viisnurkne täht üliharva. Oma tähtsuse omandab ta alles Hiina mõttetarkade puhtintellektuaalsetes spekulatsioonides – viie elemendi süsteemis. Ometi tunneme algselt ainult nelja elementi: tuli, vesi, taevas, maa. Viies, tsentrum, on tundmatu kõrgem jõud, mida tähistas Q. Ka haakristi päritolu otsides jõuame alglähteni hiina kultuuris. I Chingi tabel, heksagrammide väli, tuleb viia King Weni lineaarajal põhinevasse numbrite süsteemi. Ruutude täitmisel ühest kuni kuuekümne neljani saame Fu Hsi väljal viiekümnenda numbri kohal S-märgi ja sellest eraldi asuvad kaks täppi (nr. 50 on King Wenil tähenduselt ohvrianum, või Püha Graal). Motiiv, mille saame, on ka vanimatel Põhja-Euroopa kirikutekstiilidel. Vertikaalsetele ja horisontaalsetele joontele üles ehitatud I Chingi väljade teineteise peäle asetamisel saame haakristi ning neli täppi. S-kujundid on sealjuures erimärgilised (sinine-punane, soome-ugri, vadja). Erimärgilisust kohtame samuti Indias.
Kõik piktograafilisele stilisatsioonile rajatud tõlgendused langevad äkki ära. Enam ei ole Thori haamrit ega päikeseketast. Ei ole enam XIX sajandi itaalia teadusemeeste oletust, et kujutatud on ühel jalal seisvat kurge. Meie ees on eneriapõiming, millel baseerub kogu materiaalne maailmaruum. Täpid haakristi harude vahel kannavad King Weni süsteemis numbreid 64, 64, 63, 63 – need on heksagrammid, mis suures kosmiliste tsüklite protsessis eelnevad või järgnevad reaalsusele.
Kuusnurkne täht on teoreetiliselt samuti kaitsev sümbol, alkeemiline tuld ja vett tähistavate kolmnurkade ühendus, mees- ja naisprintsiibi kooseksisteerimine. Kuusnurkne täht oli sajandeid oluline võti paljude salateaduste mõistmiseks. Indias tähistas ta teatavaid energiakeskusi inimese selgrool. „Taaveti täht“ sai iisraeli rahva sümboliks alles 1897. aastal. Aastatel 1970–1980 sai kuusnurkne täht Nõukogude Liidus keelatud märgiks. Siis kõrvaldas tsensuur ka inglite kujutised. Ring saigi omamoodi täis: koos reformatsiooniga kaotati kiriklikus õpetuses ka inglitele omistatud võime olla loova energia lähtepunktiks. Praktiliselt saadeti ligi tuhat erinevaid loomeaspekte esindavat inglit lihtsalt „pensionile”. Neist said naeruväärselt tühised laste mängukannid või kuuseehted. Inglimärgid, keerulised geomeetriliste kujundite kombinatsioonid tunnistati paganlike pärimuste kandjateks. Need hävitati. Kadusid ring ristid ja haakristi erinevad vormid. Kaitseinglitelt võeti nende jõud.
Kui vaatame viimaseid aastatuhandeid ja geomeetrilisi märksümboleid teisest küljest ja palju tõsisema pilguga, näeme, et risti, poolkuu ja kuusnurkse tähe all on valatud lõputult verd, hävitatud kümneid rahvaid. Märkide kasutamise suhtelisust näitab seegi, et Osmani impeeriumi väed tungisid Euroopasse, sõjalippudel kuusnurkne täht. Märkide kuritahtliku kasutamise lõputust reast leiame haakristi ja punase viisnurkse tähe alles sellel sajandil oma hiilguses. Viimane oli aga aastasadu keelatud märk – timuka salatalisman, veriste tegude kaitsja. See on planeeditalismanide süsteemis Marsi talisman, millel erepunane värv. Marsi jõule alluvad sõda, vangipõlv, aheldatus. See on hävituspataljonide märk.
Kõige eelneva üle vähegi järele mõeldes peaksime enamiku märke keelustama. Nende hulka kuuluksid isegi liiklusmärgid tänavatel. Tualettruumidel on mehe ja naise eraldusmärgid juba ära vahetatud. Kuri mõte muutis naise tuleks ja mehe veeks. Kavalad oskavad märke muuta, neid keelata ja luua siis uusi müüte inimkonna eelnenud ajast. Ja patuse rüüd võib nüüd oma tahtmise järgi kandma panna igaüht.
Vaadates rahvakunsti ja ajaloolisi leide, võib haakristi kõige vähem pidada saksa rahvuse sümboliks. Tal on kindel koht keldi kultuuris. Kuid juhtus nii, et 1875. aasta jaanipäeval läks fanaatiline „völkisch” liikumise ideoloog Guido von List koos sõpradega Doonau äärde pidu pidama. Öö jooksul joodi ära kaheksa pudelit veini. Ja pudelitele tehti rituaalsed matused. Need asetati maamulda haakristi-kujuliselt. Siit algaski kogu negatiivne stsenaarium, mis kulmineerus Teiseks maailmasõjaks.
