Charlie Kirki mõrvale reageerimine on selgelt näidanud, et MAGA-parempoolsus on globaalne ameerikakeskne liikumine nagu woke-vasakpoolsuski. Praegu levivad Ameerikast poliitilised moevoolud üle maailma nagu ajalooprojektsioonid, kirjutab soome rahvuslik mõtleja Timo Hännikäinen veebilehel Sarastus.

Según Elisabeth Kübler-Rossi klassikalise mudeli järgi läbib inimene šokeeriva kogemuse järel viis etappi. Esiteks püüab ta kogu asja eitada, seejärel kerkib pinnale viha. Läbirääkimiste faasis püüab ta nagu sõlmida lepitusakti juhtunuga, esitada seda soodsamas valguses või muuta selle tähendust. Kui see ei õnnestu, langeb ta masendusse ja pärast aega meeleheites ringi rabeledes aktsepteerib kogemuse ning liigub edasi. Individuaal- ja kollektiivpsühholoogia ühendamisel on alati oma riskid, kuid Kübler-Rossi skeemi võib kohandada ka kollektiivsete traumade kirjeldamiseks.

Donald Trumpi teise ametiaja käigus on Euroopa pidanud tunnistama, et USA kaugeneb vana maailmast samaaegselt, kui suursõja oht muutub reaalseks. Trump on teravdanud ja kiirendanud juba pikka aega kestnud võõrandumisprotsessi nii kaugele, et seda ei saa enam eitada. Euroopa on praegu kuskil läbirääkimiste ja masenduse etapi vahel. Poliitilised juhid meeldivad Trumpile ja õigustavad USA kui jätkuvalt olulist liitlast, kuigi liidusuhted on muutunud. Samal ajal üha rohkem analüütikuid mõistab, et Trumpile ei lähe Euroopa saatuse pärast kuigi palju korda, isegi kui diplomaatilistel kaalutlustel tuleb teinekord teeselda vastupidist.

Kogu eelmise sajandi vältel oli USA tihedalt seotud Euroopaga. Kuigi aeg-ajalt esinesid populaarseid isolatsionistlikke rühmitusi, andis USA otsustava panuse mõlemisse maailmasõtta ning Ameerika vägede kohalolek takistas kommunismi paisumist Lääne-Euroopasse. Peamine põhjus oli demograafiline: 1900. sajandi alguses koosnes suurem osa Ameerika elanikkonnast Euroopa sisserändajate järeltulijatest. Euroopa püsivatesse sõdadesse mindi sageli vanemate või vanavanemate kodumaid päästma — nende mahajätmine ei tundunud enamikule ameeriklastest reaalne valik. Kultuurivahetus oli sajandi jooksul aktiivne nii kõrg- kui popkultuuri tasandil; see ei olnud nii ühesuunaline, nagu mõned ameerika kultuuriimpeerialismi kriitikud on väitnud. 1920. aastatel kolisid ameerika kirjanikud Pariisi inspiratsiooni otsima, Prantsuse uue laine filmid mõjutasid 1960.–70. aastate Hollywoodi, popmuusikas toimus briti invaasioon, punk ja palju muid euroopapäraseid ilminguid.

Nüüdseks on Ameerika demograafia teistsugune. On erinevaid hinnanguid, millal euroopapärased elanikud kaotavad USA-s enamusrahvuse seisuse, kuid selle toimumist väidab vähesegi. Kõige kiiremini kasvav elanikkonnarühm on Ladina-Ameerikast pärit sisserändajad. Ükski kõrgelpositsioonile pürgiv poliitik ei saa neid hääli enam eirata. Nende roll Trumpi taasvalimisel oli märkimisväärne, mõne hinnangul otsustav: eelmise aasta presidendivalimistel hääletas tema poolt 48% latinohääletajatest, 2016. aasta valimistel oli nende toetus vaid 28%.

Ameerika parempoolses ringkonnas arutatakse, kas latiinosid tuleks pidada valgeteks, kuid sõltumata sellest nõrgeneb USA seotus Euroopaga nende positsiooni tugevnedes. Näiteks elsalvadorlase järeltulija jaoks on raske mõista, miks tema maksuraha või tööjõud peaksid minema Ukraina, Poola, Soome või Baltimaade kaitsele Vene agressiooni eest. Viimastel aastatel on USA poliitiline kultuur samalaadiliselt lõunamaistunud: esile on tõusnud ärijuhtidest poliitilised juhid, tippvõimuesindajate hooletu võimukasutus, aina silmatorkavam korruptsioon ja nepotism, liialdatud retoorika ning poliitiline vägivald… Loetelust puuduvad praegu vaid sisulised sisukonfliktid ja sõjaväelised riigipöörded. Kui USA liigub ebastabiilsuse ajastusse, langeb nii motivatsioon kui suutlikkus sekkuda Euroopa asjadesse.

Oleks soovitav, et Euroopa lõpetaks leinaprotsessi võimalikult kiiresti ja aktsepteeriks uue olukorra — et USA ei ole enam usaldusväärne liitlane. Seda tuleks näha võimalusena vabaneda sõltuvusest, mis militariseeris Euroopat ja jättis selle USA kapriiside meelevalda. Tulevik võib tuua iseseisvuse aja, kus meil ei pea enam värisema Atlandi-äärse presidendivalimiste pärast.

Kahjuks näib Euroopa praegu kinnituvat veelgi tugevamalt USA poliitiliste lõhestuste külge ja ehitavat osa oma identiteedist nende peale. See Ameerika-haigus levib nii vasakul kui paremal. Woke on selgelt ameerikapärane import ja selle vastureaktsioon ameerikastub kiiresti. Ka Soomes kinnistuvad poliitilised lõhed üha enam samadel alustel nagu Ameerika kultuurisõjad: profiili järgi positsioneeritakse kas Iisraeli või Palestiina lipu taha, patrooniks valitakse kas George Floyd või Charlie Kirk.

Charlie Kirki mõrvale reageerimine on selgelt näidanud, et MAGA-parempoolsus on globaalne ameerikakeskne liikumine nagu woke-vasakpoolsuski. Euroopa parempopulistid ei piirdunud Kirki mõrvasüüdistuse hukka mõistmisega, vaid manasid teda lausa eeskujuks ja suureks poliitiliseks aktivistiks. Eriti kummaline on see Soomes, sest Kirk vastustas Soome NATO-liikmeks astumist ja nimetas Eestit „väga venelaseks” riigiks. Samuti toetas ta Venemaa propagandat Ukraina sõjas ja vastustas kogu relvaabi Ukrainale. Vasakpoolne liigiti seevastu loetles Kirki provokatiivseid avaldusi ning ei varjanud heameelt, et ohtlik demagoog sai oma karistuse.

Eriti vastik juhtum toimus sel nädalal, kui ABC tühistas Jimmy Kimmeli saate, sest Kimmel tegi nali Kirki mõrva üle. USA poliitiline juhtkond, sh president, kiitis otsust heaks ning nende toetajad rõõmustasid. Samal ajal protestis vasakpoolne, kes varem on kiitnud iga parempoolse sõnavabaduse piiranguid, ent nüüd karjus tühistamiskultuuri vastu. Reaktsioonid olid sarnased mõlemal pool ookeani. Ameerika kultuurisõja pooled püüavad oma vastaseid igati tsenseerida ning Euroopa publiku-tasemel kiindumine meeskondadesse on nii tugev, et sensuuri vastased pöörduvad selle toetajaks, kui see osutub sobiva sihi vastu. Lõppkokkuvõttes räägivad mõlemad pooled samal ajal, et nemad ei piira sõnavabadust, aga avalduste eest peab vastutust kandma.

Ameerika ühiskonna kõige imetlusväärsem aspekt on senini olnud selle järjekindel, põhiseadusega kaitstud suhtumine sõnavabadusse. Kultuurisõja tingimustes on see olnud vahelduvalt rünnaku all nii vasaku kui parema poolt. Kui Trumpi administratsioon, mis ei tundu põhiseadust väärtustavat, saab õiguse piirata väljendusvabadust, siis kasutavad selliseid vahendeid kindlasti ka tulevased valitsused oma eesmärkide jaoks. Nii võib kokku kukkuda viimane oluline vaba sõna kindlus, millele on võinud toetuda vastuseis koormavatele meetmetele nagu ELi katse sotsiaalmeedia järelevalvet laiendada.

Praegu levivad Ameerikast poliitilised moevoolud üle maailma nagu ajalooprojektsioonid. Vasakpoolne kriitiline rassiteraapia uurib orjuse pärandit ning seda on omaks võetud Euroopa ülikoolides, kuigi meil puudub analoogne ajalugu. MAGA-parempoolsus toetub kristlikule natsionalismile, mille juured on puritaanluses ja evangeelsetes liikumistes. Kristlikus natsionalismis on Ameerikal eriline missioon valitud kristlikuna rahvana ja usk määratleb rahvusliku identiteedi.

Kristlik rahvuslus sobib halvemini Euroopasse, kus pigem rahvuslik identiteet kujundab usku. Katoliiklikud, protestantlikud ja õigeusu traditsioonid on iga rahva juures oma nägu saanud, ning lisaks on olemas unikaalsed Euroopa hübriidid nagu anglikanlus ja uniaatlus. Nende kõrval eksisteerivad lõputud paganlikud kommetega ja kultuurilised kihistused, mida Aki Cederberg on kirjeldanud oma raamatus „Pyhä Eurooppa”. Need on olulised rahvusliku identiteedi osad, eriti Balti riikides, kus looduskultused on korralikud ja populaarsed.

Ameerika kristlik rahvuslus on eelkõige poliitiline liikumine, mis püüab muuta USA sotsioloogiliselt teokraatlikuks puritaanlikuks ühiskonnaks. See sobib halvasti ka traditsioonilisse ameerikalikku tavasse, kus kirik ja riik on lahus. On raske ette kujutada, et kristliku rahvusluse äärmuslikumad nõudmised — absoluutne abordivastus, vastuseis rasestumisvastastele vahenditele, kreacionism, vandenõuteooriad ja nõudmised homoseksuaalsuse kriminaliseerimiseks — leiaksid Euroopas laialdast toetust. Isegi karmim konservatiiv pole neid tingimata omaks võtnud, kuigi need on head provokatsiooniks.

Eurooplaste huvi osaleda Ameerika poliitilistes vastasseisudes ja need siia importida võib mingil hetkel raugeda. Erinevused on liiga suured võrreldes sarnasustega ning USA kaugenemine vanast mandrist jätkub. Praegu soodustab internet poliitika ameerikastumist, sest see loob paralleelreaalsuse, millega argielu reaalsused ei segune. Kuid varem või hiljem jõuab kohale nii vaimne kui sõjaline reaalsuskontroll.