Tiiu Kuurme, üks Eesti haridusvaldkonna väljapaistvamaid teadlasi ja Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste dotsent, avaldas hiljuti mõtlemapaneva artikli Õpetajate Lehes, milles ta tõstatab olulise teema haridusest ja maakogukondade olukorrast.

Artiklis meenutab Kuurme aegu, mil taasvabanenud Eesti alustas haridussüsteemi ülesehitamist, ning toob esile tollased peamised põhimõtted nagu ligipääs haridusele ja kodulähedane põhikool, mida peeti kõige elementaarsemateks õigusteks. Hariduseusk ja eestluse alustalad on Kuurme sõnul olemuslikult seotud keele ja kultuuriga.

Ent aastakümned hiljem on olukord muutunud ning mure hariduse, kultuuri ja olemasolu pärast on süvenenud, leiab Kuurme. “Igal sügisel ilmub nimekiri koolidest, mille uksed lähevad jäädavalt kinni või kaob ülemine aste,” nendib ta. Lisaks koolidele on sulgunud ka kultuurimajad ja raamatukogud, ning maalt lahkuvad inimesed, sest puudub töö ja elatusvahendid.

“Maaelu on luksus ja julgete riskivõtjate eneseteostus,” kirjutab Kuurme. “Ent maal on ka teistmoodi inimesi, kes on kaotanud elatusvahendid, suutlikkuse ning lootuse.”

Kuurme näeb selle põhjusena valitsuse viletsat regionaalpoliitikat ning kritiseerib puudulikku lähenemist maapiirkondade probleemidele. Ehkki on esitatud mitmeid ettepanekuid, kuidas regionaalset eripära arvestavat poliitikat ellu viia, pole neid tema sõnul isegi arutatud.

Viimased sammud haridusministeeriumi poolt teevad aga olukorra veel hullemaks. Kuurme juhib tähelepanu hiljutisele lubadusele rahastada väikeseid 6-klassilisi koole, mispuhul selgus, et riik hakkaks rahastama ainult põhikooli viimast astet ning ülejäänud kool peab toetuma omavalitsusele. See tähendab, et valitsus sunnib valdu omade kätega koole sulgema.

“Kuna harvester juba on saanud meie “loodushoiu” sümboliks, laieneb nüri harvesteri meetod ka koolidele,” põrutab Kuurme. “Maakoolide puhul räägitakse peamiselt numbritest – peade arvust ja rahast. Muu ei tundu olevat argument kui ehk koolidele kadu kuulutamise põhjendusena välja käidud müütiline hariduse kvaliteet.”

Koolide sulgemise põhjenduseks on sageli toodud hariduse kvaliteedi paranemine. “Väide on vale, seda tõestab Metsküla kooli saaga, mille säilimine on kui armastuse manifestatsioon külma hävitava poliitkirve vastu,” leiab Kuurme. “Kui poleks kvaliteeti, ei hoiaks kogukond ega eestlaskond seda kooli.”

Tiiu Kuurme mõtiskleb selle üle, mida maakoolid rahvale tähendavad ning milline roll neil ühiskonnas peaks olema. Koolid on rohkem kui lihtsalt õppeasutused – nad on kohaliku identiteedi ja kultuuri olulised osad. Kuurme toob esile nende olulisuse kohaliku identiteedi ja vaimse elu hoidjatena ning rõhutab, et maakoolid on julgeolekutagatis kriisiolukordadeks.

Samuti kutsub Tiiu Kuurme poliitikuid ja otsustajaid üles võtma vastutust ning kaaluma hoolikalt oma otsuste tagajärgi. “Valitsemisvastutus tähendab, et võimul olijate asi on, mis saab maakohast, kust riik on lahkunud,” rõhutab ta. “Kas sinna jäänutel on enam põhjust maksta riigimakse teistega võrdselt?” Tema sõnul on nüüdseks usaldus võimude vastu kadunud. “Sest nn kaasamise kogemus on näidanud, et võimude vääramatut otsust ei muuda miski. Kas oleme nüüd teel tagasi 19. sajandisse? Äkki tuleks soovida ka uut rahvuslikku liikumist?”