Eesti rahva saatus, geograafia ja arvuline nappus nõuab ikka ja jälle eksistentsiaalset heitlust ellujäämise ja eestluse edasipärandamise nimel. Kui minnakse niivõrd fundamentaalsete küsimuste kallale, ei saa üheltki kodanikult nõuda, et ta ei tohi vihane olla. Viha võib olla loomulik reaktsioon ohule, kirjutab Ruuben Kaalep.
Koiduaeg palus, et kirjutaksin loo sõnavabaduse ja plaanitava vihakõne kriminaliseerimise teemal. Endalegi märkamatult hakkasin kohe kalkuleerima: kas peaks selle loo ajastama enne vihakõneseaduse vastuvõtmist või pärast seda? On ju avalikult välja öeldud, et mis on seadusega lubatud ja mis mitte, selgub alles kohtupraktikas. Niisiis ei saa välistada, et juba vihakõneseaduse vastasuse eest võidakse tulevikus karistama hakata. Ka liberaaldemokraatliku ideoloogia üks suuri teoreetikuid Karl Popper on öelnud, et salliv ühiskond ei tohi sallimatust sallida.
Seega saabus minu ette kohe uus küsimus: kas võimalik karistada saamine aitaks minu sõnumi levikule kaasa? See tähendab: kas mu sõnum on niivõrd oluline ja väärtuslik, et selle nimel kriminaalkaristusega riskida? Sõnumiks on siinkohal sõnavabaduse kaitse, millesse ma ju kunagi külmalt pole suhtunud. Keskkoolis kirjutasin ja lavastasin sõnavabadusest kõneleva näidendi, mida ajakirjanik Mikk Salu veel kaheksa aastat hiljem pidas vajalikuks Eesti Ekspressi veergudel materdada kui “holokausti eitavat näidendit”. Ju siis tabasin ikkagi valusat kohta.
Aasta hiljem osalesin suurel internetitsensuuri-vastasel meeleavaldusel, kus samas reas seisid minu keskkooliõpetajad, mõni neist lausa tuntud sotsiaaldemokraat. Tõepoolest, kui sõnavabadust päriselt austada, peab see ühtviisi kehtima nii sotsidele kui natsidele, liberaalidele kui Juche pooldajatele. Ainult Eesti riikliku iseseisvuse vastu suunatud tegevuse puhul tuleks ideede ja maailmavaadete levitamise piiramine kõne alla, nagu sõdadevahelisel ajal oli keelatud kommunistlik partei. Veel aastakümne eest näis Eesti ühiskonnas sel kohal valitsevat konsensus.
Ei pea viitama kuulsale ja ekslikult Voltaire’ile omistatud tsitaadile, et nentida: sinu sõnavabadus on väärt just niipalju, kui sa ise jätad seda oma poliitilistele vastastele. Kelle jaoks jagunevad mõtted lubatuteks ja keelatuteks, see elab enesetsensuuri kammitsais. Ta keelab endal mõtelda mõtteid, mis sarnanevad liigselt või sümpatiseerivad vastaspoole ideoloogiale. Ometi tuleb selliseid mõtteid ette iga poliitilise diskursuse kujundaja teadvuses – ilma selleta ei saa ta end üleüldse paigutada mõtlejate kategooriasse.
Järelikult on olemas sisemine sõnavabadus, mida enesetsensuuri kaudu piiratakse ammu enne sotsiaalset survet või kriminaalkaristuse ähvardust. Kes seda eneses säilitavad, neile on loomuomane kaitsta sõnavabadust ka ülejäänud ühiskonna, sealhulgas enda oponentide jaoks. Selles sisemises vabaduses seisnebki sõnavabaduse tegelik väärtus. Kes on nõus ühiskonnas sõnavabaduse piiramisega, sellele ei saagi enam kehtida sisemine sõnavabadus. Siin ongi vastus, miks loomulikult tuleb sõnavabaduse piiramise vastu alati sõna võtta.
Kuid vihakõneseadus ei tee mind murelikuks lihtsalt vaba kodanikuna, vaid rahvuslasena, kelle jaoks on äärmiselt oluline säilitada võimalikult soodsad võimalused kõnelemaks eestlaste (ja soomeugrilaste, eurooplaste ning maailma põlisrahvaste) kollektiivsete huvide eest. Vihakõneseadust ei ole võimalik vaadata lahus konkreetsete poliitiliste vaadete diskrimineerimisest, ega tänapäeva tühistamiskultuurist. Kõik need ideelised suunad on otseselt rahvusluse vastu: nende jaoks on üksikindiviid kõikide asjade mõõdupuu, inimese käsitlemine osana kollektiivsest grupist on aga ohtlik või tuleks keelata.
Rahvusluse olemuse juurde kuulub aga just nimelt inimeseks olemise kollektiivse aspekti teadvustamine ja veel enam, selle tunnistamine indiviidi väärtuslikuks omaduseks. Väärtuslik on sealjuures ka see, mis on inimesele kaasa sündinud ja mille tõttu ta elu lõpuni kuulub kindlasse etnilisse gruppi. Sellega kaasneb rahvuslase silmis iga inimese puhul teatud vastutus oma rahva käekäigu eest, sarnaselt peresidemetega, mis jäävad igaüht alatiseks saatma.
Nüüd võiks ju küsida: milleks rahvuslasele siis vihakõne? Kui rahvused on inimkonna arengu jaoks niivõrd olulised, oleks õige ju neid kõiki austada ja mitte kellegi rahvust iialgi halvustada. Tõepoolest, ülemaailmne rahvuslaste koostöö ja kõigi rahvaste tugeval eneseteadvusel põhinev austus on minu ideaal ning 21. sajandi rahvusluse üks alustala. Kuid ometi sisaldab iga rahva ajalooline pärand mitte üksnes suurt loomingut ja võimsaid avastusi, vaid ühtlasi konflikte ja vastasseise, mille mahavaikimine ei saa neid kuidagi olematuks teha.
Eesti rahva saatus, geograafia ja arvuline nappus nõuab ikka ja jälle eksistentsiaalset heitlust ellujäämise ja eestluse edasipärandamise nimel. Selleks on vaja tugevat riigikaitset, mis tagab meile kontrolli oma maa üle, ja tarka rahvuslikku poliitikat, mis säilitab eestlaste etnilise enamuse sellel maal. Ohud ja panused on mõlemas küsimuses väga suured. Siinjuures on Eesti demokraatlik riik, kus õigus riikliku tähtsusega küsimustes kaasa rääkida on igal kodanikul. Aga kui minnakse niivõrd fundamentaalsete küsimuste kallale, ei saa üheltki kodanikult nõuda, et ta ei tohi vihane olla. Viha võib olla loomulik reaktsioon ohule.
Hetk, mis paljudel rahvuskaaslastel täie õigusega need emotsioonid vallandas, oli Venemaa sissetung Ukrainasse. Äärmiselt naiivne oleks käsitleda Venemaad loomult rahumeelse riigina, mille üksnes Putini isiklikud võimuambitsioonid on muutnud kurjaks ja agressiivseks. On täiesti loomulik, kui tavaline eestlane ei taha sestpeale enda ümber näha ega kuulda midagi venepärast (vene kultuuri tühistamist ei saa ma sellegipoolest heaks kiita), ning ka vene rahvusest eestimaalastelt oodatakse oma lojaalsuse tõestamist. Kas tegemist on rahvustevahelise vaenu ilminguga?
Meenutame uuesti, et vihakõneseaduse eelnõu puhul me ei tea, mida täpselt karistama hakatakse ja kust jookseb lubatu ning keelatu piir. Nii saab siinkohal ainult visandada mõtteid, mille jõulisem väljendamine võib tuleval aastal kriminaalkorras karistatavaks muutuda. Usutavasti sooviksid eelnõu eestvedajad sellega pigem karistada eestivastaseid venelasi kui venevastaseid eestlasi, ent seaduste valikuline tõlgendamine on sügavas vastuolus õigusriikluse aluspõhimõtetega.
Kindlasti on neid liberaale, kelle hinnangul moodustab vihakõne koosseisu juba rõhuasetus, et Eesti on eestlaste riik (sihtasutus Eestlaste Eesti võib sel juhul olla sunnitud jätkama tegevust põranda all). Veendumus, et eestlased on siin peremeesrahvas ja teistest rahvustest Eesti elanikud peaksid õppima eesti keelt ning austama siinset kultuuri, võib sel juhul liigituda üleskutseks vägivallale.
Vihakuriteod Eestis praktiliselt puuduvad ning laiemaltki ei ole ühiskonnas selliseid konflikte ega rahutusi, millega saaks õigustada vihakõneseaduse vajalikkust. Kuid eestimeelsete ideede vaba levik on meie põhiseaduslike eesmärkide tagamiseks vajalik isegi juhul, kui sellised konfliktid reaalselt eksisteeriks. Juba enesetsensuuri tekitamine ülaltoodud näidete puhul õõnestaks otseselt väikerahva enesekindlust oma peremeheõiguse kehtestamisel. Kahjuks on täiesti võimalik, et see ongi eesmärk.
Kuidas siis ilma tsensuurita maailmavaatelisi kokkupõrkeid lahendada? Sisemiselt tugeva ja enesekindla rahva jaoks on olemuslik väärtus, et on võimalik omavahel asjad sirgeks rääkida. Ning seda saab ainult sel juhul, kui on olemas nii välimine kui sisemine vabadus rääkida kõigest. Seda võimalust pakub usaldus.
Ja sellepärast on usaldus veel ürgsem ja sügavam jõud kui vabadus. Vabadust saab kehtestada ja kaitsta, aga usalduse algmed on olemas selles, mis teeb rahvast ühe rahva, hõimust ühe hõimu: et lõpuks kõigele vaatamata on meis midagi ühist. Rahvusriigi ideaal ei saa lakata selle poole pürgimast. Eesti lõhede tervendamine ja lepitus saab tulla tänu sellele, kui riigi kodanikkonna sees on olemas usaldus, mida lõppkokkuvõttes tagab enamusrahvuse tugev seos maaga.
Peaksime nägema neid vastaspooltel möirgavaid vihaseid inimesi oma rahva, oma kogukonna osana. Sirutagem nende poole oma sallivad käed. Eluterve ühiskond vajab vahel ka mõnusat vihakõnet.
