Tartu rahuleping, allkirjastatud 2. veebruaril 1920, oli enamat kui diplomaatiline kokkulepe, see oli Eesti rahvusliku enesemääramise võit. See leping kinnitas meie riigi iseseisvust ja määras piirid, mida Moskva hiljem eiras. Täna, kui julgeolekuolukord Euroopas on pingeline ja Venemaa õõnestab rahvusvahelist õigust, on aeg küsida: mida õpetab Tartu rahu meile täna?
Tartu rahule eelnes Vabadussõda, kus Eesti pidi oma iseseisvuse välja võitlema. Täna pole olukord nii dramaatiline, kuid geopoliitilised ohud pole kadunud. Venemaa on rikkunud kõiki lepinguid, mis ei teeni tema huve – alates Budapesti memorandumist kuni NATO-Venemaa kokkulepeteni. Kas Eesti saab loota, et Lääs täidab oma julgeolekugarantiid?
Tartu rahu järjepidevuse tunnustamine on olnud Eesti diplomaatia osa, kuid kas me kasutame seda piisavalt? Kui Venemaa seadis 2014. aastal kahtluse alla Ukraina riikluse ja 2022. aastal alustas täiemahulist sõda, oli see selge meeldetuletus, et piirilepinguid ja diplomaatilisi kokkuleppeid rikutakse, kui neid ei kaitsta. Kas Eesti peaks senisest jõulisemalt rõhutama, et Tartu rahu järjepidevus on osa meie riikluse vundamendist?
Tartu rahu saavutamine oli võimalik tänu Eesti poliitilise ja sõjalise juhtkonna sihikindlusele. Kas meil on täna samasugune otsustavus? Kas me tegeleme oma kaitsevõime tugevdamisega sama tõsiselt, kui meie eelkäijad? Ajaloost teame, et loota saab eelkõige iseendale – ja see kehtib ka täna.
NSV Liit püüdis aastaid Tartu rahu tähtsust pisendada või moonutada. 1940. aastal teatas Moskva, et leping on „ajalooliselt tühine“, kuid see oli puhas propaganda, sest leping oli sõlmitud legitiimselt ja rahvusvaheliselt tunnustatud. Tänapäeva Venemaa kasutab samu võtteid, väites, et väikeriikide suveräänsus on ajutine nähtus.
Mõned ajaloolased on väitnud, et 1940. aastal ei olnud Eestil valikut. Kuid kas tõesti? Soome otsustas võidelda ja säilitas oma iseseisvuse. Eesti juhtkond, kes oli 1920. aastal valmis lahinguks ja läbirääkimisteks, oli kahjuks 1940. aastaks kaotanud selle otsustavuse. See on meeldetuletus, et rahu ja vabadust ei anta, vaid neid tuleb kaitsta.
Eesti õiguslik järjepidevus tugineb Tartu rahule. Tartu rahu on osa meie riikluse õiguslikust alusest. Eesti peaks seda senisest enam esile tõstma ka rahvusvahelisel areenil.
Tartu rahu tähistas Eesti iseseisvuse kinnitamist ja suveräänsuse võitu. Kuid see õpetab meile ka, et vabadus ei ole iseenesestmõistetav. Täna, kui Venemaa seab taas kahtluse alla oma naabrite iseseisvuse, peame olema valvsad. Ajalugu on tõestanud, et rahulepingud kehtivad vaid seni, kuni riigid suudavad neid kaitsta.
Kas Eesti poliitiline ja sõjaline juhtkond on täna sama sihikindel ja valmis oma riigi eest seisma nagu Tartu rahu saavutajad 1920. aastal? See on küsimus, millele peame vastama mitte sõnade, vaid tegudega.
