Eestlaste heinapüha ehk Uku püha, mis tähistatakse heinakuu 2. päeval, on tähtis ja mitmekülgne püha, mida on eri paigus Läänemere idakaldal tähistatud veidi erinevalt. Üldiselt on see päev seotud heinatöö alguse või vaheajaga.
Virumaal kutsutakse seda päeva Uku pühaks, austades taevast ja sademeid valitsevat jumalat Ukut, keda tuntakse ka teiste nimede all nagu Taevaisa, Vanajumal, ja Pikne. Uku pühana on see päev oluline nii maaharijatele kui ka mereäärsetele kogukondadele, kus keelatakse kalapüük.
Uku (ka Ukko), tuntud muinaseestlaste jumala ja soomlaste peajumalana, on oluline tegelane soomeugri mütoloogias, kes on eriti seotud looduse jõudude ja viljakusega. Uku, kelle nimi on seotud sõnadega “vana mees” ja “taevaisa”, valitseb taevaste jõudude üle ja on tuntud oma võime poolest tekitada äikest ja torme. Uku relvaks oli sageli vasar, mida tuntakse kui “Ukonvasara”, aga ka kirves või mõõk, millega ta kutsus esile äikese.
Uku ja tema naine Akka, kelle nimi tähendab soome keeles “vana naine”, on taeva ja maa kehastused, ja nende ühendus sümboliseerib äikest ja tormi. Lisaks tekkis äikesetorm ka siis, kui Uku sõitis oma taevase kaarikuga. Uku esialgne relv oli arvatavasti kivikirves, mida peetakse üheks vanimaks tööriistaks ja relvaks inimkonna ajaloos.
Uku pühaga kaasneb rituaalide rohkus. Saartel ja rannikul tehakse sageli laupäeva õhtul tuld, mida nimetatakse leedu- või maarikutuleks, et saada paremat vilja- ja kalasaaki. Pühitsetakse vihusaunas, juuakse puna – punast viina, mahla või õlut, mis toob tervist ja hea jume ning peletab tüütud putukad eemale. Naised korjavad rohu- ja värvitaimi, et valmistada neist punasemat lõnga ja teha saunavihtasid.
Heinapüha ajal on heinatöö tegemine keelatud, sest usutakse, et see pahandab taevaisa. Heinaleedol tehtud kuhjad võivad piksepoja poolt põlema süttida või koguni kiviks muutuda, kui neid tehakse keeluajal. Need uskumused ja tavad hoiavad elus vanu traditsioone ja looduse austamist, rõhutades, et ka tänapäeval tuleks järgida looduse tsükleid ja kogukondlikke keelde.
Uku püha tähistamine oli suurejooneline kuni 18. sajandini, eriti Viru-Nigulas, kus koguneti muistsesse hiiekohta Sõja-Maarja kabeli varemete juurde. Ajalooliste allikate järgi kogunes sinna tuhandeid inimesi. Tänapäeval on Uku ja Taara nime kandvaid pühasid paiku üle Eesti, nagu Ebavere hiiemägi Virumaal ja Ruila hiiglaslik püha liukivi Harjumaal. Need kohad näitavad, kui sügavalt juurdunud on Uku kultus ja looduse pühadus eestlaste seas.
Tänapäeval on heinategemise ja kalapüügi traditsioonid muutunud harvemaks, asendudes moodsa tehnoloogia ja masinatega. Kuid nagu haabjalaotamise kunst, on ka heinategemise ja kalapüügi tarkustes settinud tuhandete aastate kogemused. Neid oskusi tuleb hoida ja edasi anda, et meie ja meie järeltulijad oskaksid vajadusel tagasi pöörduda traditsiooniliste oskuste ja tarkuste juurde, mis on looduse rütmidega kooskõlas.
