Peagi algaval aastal möödub kaheksa aastakümmet Teisest Vabadussõjast: päevist, mil eesti mehed pidasid kangelaslikke kaitselahinguid sissetungivate Nõukogude okupatsioonivägede vastu. Koiduaeg meenutab esiisade sõjateid ajalooliste ülevaadetega, et nende vaprus innustaks eestlasi ka tulevastes raskustes. Ajarännakut alustame aga 1943. aasta jõuluõhtult, kui Idarinne seisis veel Peterburi (toonase Leningradi) all. Paljud eesti üksused võitlesid juba siis Saksa väejuhatuse all, et hoida kommunistlik hirmuvalitsus Eesti piiridest võimalikult kaugel. Nende võitlejate seas olid ühed kuulsamad Alfons Rebase ja Georg Soodeni idapataljonid (vastavalt Eesti pataljon 658 ja 659). Teise maailmasõja aegne suurim Eesti kodanikuliikumine – Eesti Rahva Ühisabi (ERÜ) – saatis jõulupühadeks idapataljonide rindele Volhovi jõe äärde delegatsiooni, et viia sõduritele eesti rahva poolt kingitusi, pidada jumalateenistust ja lahutada meelt lauludega. Ülevaade sellest külaskäigust ilmus Rindelehes 8. jaanuaril 1944.

Jõululaupäev. – Mida kõike ei tähenda see kummaline paljuütlev sõna. Kümneid kordi sügavamini sööbib ta aga rindesõduri hinge, kes sel aasta kõige pimedamal päeval, mil sündis valgus, igatseb koduseid oma südame ringi.

Lõunapaiku oli major Rebase pataljonis korraldatud pataljoni ühine jõulupuu. Selleks olid mehed kogunenud ühte ruumikamasse majja paikkonnas, mille sisemuse sõjaleegid olid enam-vähem jätnud puutumata.

Tihedasti üksteise vastu surutult istusid mehed pinkidel, rippuvate kapuutsidega talvejakid üll, neljast aastaajast tumedaks parkunud nägudes helkimas silmad vastu kuusevalgust. Volhovi-äärsetest kaevikutest ja paljudest võidukatest sõjaretkedest tuttavad sõjasõitjad reastusid paljastatud peadega kuuseokstega ehitud altari vastas, mille külge oli kinnitatud lihtne kasepuust rist – tuttav sümbol igale sõdurile…

Õpetaja kuulutas jõuluevangeeliumi.[1] Silmapilgu tardunud vaikus meenutas hädaohust ja surmast tagasi pöörduvaid meresõitjaid, kalureid, maadeavastajaid, jääs ja lumes retklejaid, kes esimesel võimalusel süütavad tule, et kõnelda vaikudes oma Jumala ning Saatusega. Ja kui jagati armulauda, tõusid mehed niisama sõnatus tõsiduses, et täita kommet, mille pühalikkus tõstab koduste, jõulude ning vabaduse vaimu vahetusse ligidusse.

Pärast vaimulikku talitust muudeti lihtsalt loodud kirik altari eemaldamisega jõulupeosaaiiks, mille kristalseiks lühtreiks olid põlevad jõulupuud.

Peajuht Otto Leesment oma sõnavõtus, nagu korduvalt hiljemgi, tõi pataljonile kodumaise tervituse ja tänu, mis saadavad eesti sõjamehi päevast päeva nende ennastsalgaval teel. “Eesti rahvas ei unusta kunagi, mida on teinud tema mehed, ja aitab kõigiti kaasa, et kergendada relvakandjate võitlust meie kodumaa ühiste sihtide taotlemisel.”

Major Rebane omakorda tänas kogu pataljoni nimel delegatsiooni, kes oli tulnud tooma jõulukingitusi nii kauge maa tagant ja kinnitama veelgi tugevamalt neid sidemeid, mis ühendavad esimesi Eesti rahvuspataljone kodumaaga. “Teadmine, et kodu mõtleb meile, annab meile uut jõudu meie tegevuses võidelda kätte tulevik. Viige tervisi kodumaale ja ütelge, et oleme – kui olukord seda peaks nõudma – ka viimse meheni tema eest väljas,” lõpetas major Rebane.

Seda valmisolekut, mida mehed korduvalt juba tegudega on kinnitanud, kinnitasid nad nüüd ühise võimsa rahvushümniga, mille sarnast kuuleb eestlaste saost vaid harva ja mis siinses kantsis kõlas küll esimest korda ajaloos.

Järgnenud lauluettekanded esitati külaliste poolt tänulikule auditooriumile, nagu seda üksnes rindel võib leida. Kahurihäälte ja püssiraginaga harjunud sõdurikõrvad, mis siiani sõjamuusika vastu ükskõikseks olid suutnud jääda, vandusid alla sopranitele ja altidele ning mehed nõudsid aina uusi palu, kuni tuli nappus ajast ja lauljatel häälest.[2]

Algas kingitusepakikeste jaotamine. Käepigistusega ulatasid rahvariideis daamid need üle üksikuile punkrikaaslasile, kes nendega käes läksid laiali kompaniidesse. Iga pakike kandis pealkirja:

Kõik ühineme, vanad, noored, kaimud, –
Mõõk kätte, tugevasti ümber vöö!
Nüüd kutsub isamaa… Vend, sekka löö!

[3]

Õhtu eel oli ühine koosviibimine pataljoni staabis “Vana Vase vaikivate kaarnate” ja kõigi sellesse “liitu” kuuluvatega.[4] Ka Albert –, kes eesti sõjameestest poleks midagi kuulnud Albertist, sellest idapataljoni väikesest vägimehest – oli kohal ja õige rõõmus, sest jõulumees oli toonud talle ühe paki asemel tervenisti seitse. Pärast jõulusid pidi ta küll kooli minema, aga nagu ta lubas, tahtvat ta koolivaheajal jälle sõtta ja rindele tulla, sest “ma lihtsalt ei saa siit kaua ära olla,” lausus ta usaldavalt.[5]

Laulda lasti siin kõiki kordamööda vana kombe kohaselt, ja ka Poiss laulis täieõiguslikult kaasa: “Kui Kungla rahvas kuldsel a’al kord istus maha sööma”, kui arvas järjekorra olevat enda kätte tulnud.

Pärast meeleolukat koosviibimist pataljoni staabis külastas delegatsioon jõuluööl kõiki kompaniisid, kes pidasid omavahelisi jõulupuid oma asukohtades.

See oli ühine meeldejääv jõuluõhtu, kuna pataljon oli esimesi jõule täielikult koos ja võis neid rahulikult vastu võtta, nii nagu seda oldi harjutud tegema kodupäevilt.

Kõigis rindeulualuseis, kus istusid sel õhtul koos eesti poisid, sõid jõulurooga ja tegid jõulunapsi, valitses ülev meeleolu nagu ikka pühapäevadel, mida siin juhtub aastas vaid mõningaid kordi.

Külad ja külamajad loorusid öhe, aga nende uste tagant kostis eesti laulu ja jutukõma, mis andis märku kodusest vaimust ning õhtust, siin, kus teistel päevadel kostab kahurijuttu, sadasid kilomeetreid kodumaa piirist…

Esimesel ja teisel jõulupühal oli delegatsioon kapten Soodeni pataljoni külaliseks, kus toimusid neil päevil jõulukoosviibimised. Tee sinna viis regedel, mis liikusid pikkade vahemaadega üle Venemaa jäise lagendiku, mitte kaugel eesliinist, mida märgistasid üksikud valguskuulid, risteldes üle ei-kellegi-maa. See oli ühtlasi esimeseks ühe kodumaa saatkonna sõiduks nii kaugel idajoonel, rindejoone esimeste meeste juure.

Kapten Sooden tervitas delegatsiooni ühes külas, kus asus ka staap. Endisse koolimajja olid kogunenud niihästi esimesel kui ka teisel jõulupühal kompaniide esindajad, et pidada ühiselt jõule.

Mõlemail kordadel seisid siin jõuluvalguses punkreist tulnud sõjakaaslased, et olla koos põgusaks pidulikumaks tunniks ja minna siis taas laiali relvade taha.

Mõlemal korral algas jõulupidu õpetaja vaimuliku talitusega ja mõlemal korral väljendasid vastastikused tervituskõned kokkuvõetult seda ühtekuuluvust, mida kehastab rahva ja tema eest võitleva sõjamehe vastastikune toetus Eesti heaks, ning rindemeeste lubadust võidelda oma kodu pärast, haarata veelgi kõvemini relv pihku, tundes kodurahvast ja kaaslasi oma läheduses.

Siingi ulatati kingituspakid käest kätte ja siingi palusid poisid viia tervitusi kodumaale, mida üheskoos väljendati rahvushümnis.

Esimese püha õhtul sõitsid külalised ka eesliinile. Esmakordselt viibis eesti sõduri kasinas liinikodus punkris külalisena eesti naine ja laulis temale ühestainsast õiest, mis nii üllatavalt mahtus siia naride, toiduriiulite, lihtsa puulaua, suitsuse kolde ja madalate laepalkide vahele. Ümberringi lebas miljoneid ruutkilomeetreid Venemaad matvas mõõtmatuses. Samm-sammult on võidetud siin pinda, sängitatud mulda langenud kaaslasi ja elatud pingutavat rindeelu, nädalast nädalasse, kuust kuusse, unustades peagu muu maailma olemasolu. Ja korraga too laul!… – Vastutasuks kihutati aga öhe kõige parem sõduritervitus: tugev valang tanikitõrjesuurtükist vaenlasele.

Pärast lühidaid vestlusi punkrielanikega ja koosistumist kompüli punkris sõideti jälle tagasi. Kolm põlevat küla valgustas teekonda, heites õhukesele jää- ja lumekorrale purpurset rindevalgust.

Edasi oli delegatsioon meeleolukal koosviibimisel kapten Soodeni külaliseks, kuna kompaniides, külamajades ja punkrites istuti koos ning räägiti jõulujuttu.

Siinkohal ei saa jätta mainimata “pritsimeeste” jõulupuud Paju lahingu vaimus ja sõnu, mida lausus üks meestest endist ja mis võtavad parimini kokku meeleolu sealsetest jõulupühadest anno 1943: “Sõdurid on nii kui lapsed – nii ütles meile õpetaja oma jõulukõnes. Me oleme tõesti lapsed, sest ainult laps võib tunda siirast jõulurõõmu nagu seda meie tundsime. Teie laul jääb siia, samuti kingitused. Teie lõite kodumaa ja rinde vahele uusi katkematuid sidemeid, mille pärast oleme teile tänulikud. See tänu jääb meie sõdurlikus tahumatuses küll tihtigi meie põhjamaise külma iseloomu varju, kuid teadke, et see, mida tõite kodumaalt pühaderõõmuks rindele, tuli südamest ja läks südamesse. Need olid meile kõigile ilusaimad jõulupühad.”

Kapten Soodeni pataljonis toimunud jõulupuudele ja vastuvõtule järgnes teise püha õhtul major Rebase korraldatuna veel delegatsiooni lõppkoosviibimine idapataljonidega. Siin paluti Eesti idapataljonide veelkordsed tervitused viia kodumaale, mille vabaduse eest nad võitlevad, ja tänada teda kingituste eest, mis võimaldas pidada ühiseid jõule.

Märkused

[1] ERÜ delegatsiooni kuulunud jutlustaja oli 23-aastane Toomas Põld (1920–2014), kes oli prooviaastal kirikuõpetajaks saamiseks.
[2] Delegatsiooni kuulusid lauljad prouad Lepik, Proso ja Sander Estonia teatrist ning Tallinna Ringhäälingust.
[3] Katke Jakob Liivi luuletusest “Nüüd üles”.
[4] Alfons Rebase pataljon oli alguse saanud 181. Eesti julgestusgrupist, mille esimene ülem oli major August Vask.
[5] Albert Erikson (1931–2007) oli orvuks jäänud Venemaa eestlaste laps, kelle Rebase pataljon leidis ja lapsendas. Temast pikemalt Pärnu Postimehes.