Euroopas on kujunemas uus poliitiline realism ning kõige selgemini avaldub see praegu Taanis. Kui Norra hoiab endiselt kinni multikultuursuse dogmadest, mille praktiline läbikukkumine on järjest ilmsem, siis Taanis on jõutud selleni, mida filosoof Eva Selsing nimetab „neljandaks äratundmiseks“: mõistetakse, et sisserändajate integratsioon ei ole lihtsalt takerdunud, vaid tervikuna läbi kukkunud. Alates Taani parlamendisaalist kuni tänavateni, kus noored aktivistid lehvitavad loosungeid tagasirände nõudega, nihutatakse Taanis avaliku arutelu piire rände ja rahvusliku enesemääramise küsimuses.
Norra kirjastaja ja publitsist Tore Rasmussen analüüsib seda arengut kui laiemat Euroopa murrangut. Tema hinnangul on Taanis toimuv varajane märk terve kontinendi suunamuutusest: integratsioonilt tagasirändele, süütundelt suveräänsusele ning abstraktselt moralismilt tsivilisatsioonilisele enesekaitsele. Rasmussen seob selle ärkamise nii ideelise eeltööga, mida on teinud Martin Sellner oma metapoliitilistes käsitlustes, kui ka Taani Identiteedipõlvkonna (Generation Identity) distsiplineeritud ja sihipärase aktivismiga.
Skandinaavia ajalooline taust annab sellele arengule erilise kaalu. Norra ja Taani ajalugu on sajandeid olnud tihedalt põimunud – alates Kalmari unioonist ja reformatsiooniajast kuni Norra iseseisvumiseni 1814. aastal. Rasmussen rõhutab, et see side muutub taas oluliseks, sest Taani sõnastab täna tõe, millega ülejäänud Euroopa peab paratamatult silmitsi seisma: integratsioon on ebaõnnestunud, institutsioonid on sisemiselt õõnestatud ning tagasiränne on ainus kriisi mõõtkavale vastav poliitiline vastus.
Eva Selsingi sõnastatud „neljas äratundmine“ asetub varasemate etappide jadasse. Esimene äratundmine oli naiivne usk, et sisserändajad sulanduvad iseenesest Euroopa ühiskondadesse. Teine tõdemus oli arusaam, et selleks on vaja sihipärast integratsioonipoliitikat. Kolmanda äratundmisena on Taani sotsiaaldemokraadist parlamendiliige Frederik Vad tunnistanud, et osa etniliste vähemuste taustaga kodanikke õõnestab demokraatiat seestpoolt. Neljas samm läheb veel kaugemale: kogu eksperiment on läbi kukkunud ning Euroopa tsivilisatsiooni säilitamiseks ei piisa enam sotsiaalsest insenerlusest – vaja on repatrieerimist.
See pööre ei sündinud Rasmusseni hinnangul iseenesest. Avalikku ruumi surus selle Identiteedipõlvkonna liikumine, kes on hoolimata survest ja sildistamisest hoidnud rahvuslikku arutelu demograafia, suveräänsuse ja etnokultuurilise järjepidevuse teljel. Nende edu alus on metapoliitiline strateegia, mida Martin Sellner on kirjeldanud kui kampaaniapõhist, ajaliselt piiratud ning selge nõudega aktivismi. Taanis on selleks koondavaks märksõnaks saanud tagasiränne.
Identitaaride tegevus on kooskõlas seadustega, visuaalne ja meedias vältimatult märgatav. Väikeste meeskondade poolt teostatud loosungiheiskamised valitsushoonete taustal koos foto- ja videomaterjaliga on osa tervikstrateegiast. Samuti osatakse ära kasutada olemasolevaid uudistsükleid. Nii ilmusid aktivistid käesoleval aastal Frederik Vadi konverentsile parlamendis just hetkel, mil räägiti „kolmandast äratundmisest“, suunates ajakirjanike tähelepanu sellele, et ka see ei ole enam piisav.
Sellner rõhutab ka, et loosungid peavad olema konkreetsed. Identitaaride tagasirändeprogramm, mis hõlmab muu hulgas varjupaikade moraatoriumi, kurjategijate väljasaatmist, repatrieerimistoetusi ja naturalisatsiooni ajutist peatamist, annab ajakirjanikele ja poliitikutele selged, tsiteeritavad seisukohad liikumise enda tingimustel. Euroopa tasandil haakub see tegevus laiemasse võrgustikku: ühine esteetika ja sõnum, lokaalselt teostatud aktsioonid ning piiriülene võimendus. Selline struktuur muudab liikumise vastupidavaks survele ning hoiab narratiivi ühtsena.
Rasmussen näeb Taani arengus hoiatusmärki ja teetähist kogu Põhja-Euroopale. Kui varasematel sajanditel tuli võidelda otsese poliitilise allutamise vastu, siis täna ähvardab pehmem, ent salakavalam sõltuvus – süütunde ideoloogiast, demograafilisest paratamatusest ja riigiülestest ettekirjutustest. Ajaloo õppetund on tema sõnul, et iseseisvust tuleb kaitsta igal ajastul uuesti. Taani „neljas äratundmine“ on majakas, mis näitab suunda ka teistele Euroopa rahvastele.
