Ukraina sõda on käivitanud laiema muutuse globaalses jõudude tasakaalus. Vananev ühepooluseline maailm on hääbumas, andes teed nii keskmise suurusega kui ka väiksemate riikide enesekehtestamisele. Uue rahvusvahelise korra stabiilsus sõltub sellest, kas väiksemad riigid suudavad tagada oma sõltumatuse mitte niivõrd suurvõimude heatahtlikkuse, kui omaenda ühise vastupidavuse ja strateegilise ettenägelikkuse toel, kirjutab Ruuben Kaalep.

Ükski konflikt lähiajaloos ei ole raputanud maailmakorra alustalasid nii põhjalikult, kui sõda Ukrainas. Hääbuva impeeriumi revanšism põrkub rahvusliku enesemääramise vankumatu jõuga. See kokkupõrge määrab, kes jääb ajaloos püsima ja kes kaob unustusse. Käsitleda Ukraina sõda ainuüksi Lääne liberalismi ja Vene autoritarismi kokkupõrkena jätaks märkamata, et veel enam seisneb Ukraina võitlus rahvuse põhiõiguses määratleda end vabana suurvõimude diktaadist.

Impeeriumid on ajast aega õigustanud oma üleolekut väiksematest riikidest, tuues ettekäändeks julgeoleku, stabiilsuse või ajaloolise õiguse. Venemaa agressiooni õigustused tuginevad samale narratiivile – et ajalugu, geograafia ja kultuuriline sugulus annavad Moskvale õiguse määrata Ukraina saatust. Putini retoorikas kajab vallutajate loogika, mis näeb väiksemaid rahvaid üksnes oma ülemvõimu subjektidena.

Venemaa tugineb eeldusele, et Ukraina rahvusidentiteet on kunstlik konstruktsioon, katse katkestada ajaloolisi sidemeid. Ent Ukraina vastupanu ise tõestab vastupidist. Rahvused ei sünni suurvõimude armuandidest – nad kujunevad võitluses, ühiselt läbi elatud kogemustes, mida ei saa jõuga kustutada.

Samuti on sõda Ukrainas purustanud illusioonid Ameerika Ühendriikidest kui „vaba maailma liidrist“. Rohkem kui kolm aastat pärast täiemahulise sissetungi algust on selge, et USA välispoliitika – nii Bideni kui ka Trumpi juhtimisel – on Vene agressiooni heidutamisel läbi kukkunud ja mis veel hullem, seda aktiivselt soodustanud. Washington on Ukrainat korduvalt alt vedanud ja reetnud, pakkudes vaid piiratud toetust. Tulemusena võitleb Ukraina ellujäämise eest, samal ajal kui Moskva kasutab ära Lääne otsustamatust.

Ameeriklased on Ukraina reetnud

President Joe Bidenil olid ametisse astudes kõik võimalused parandada oma eelkäijate vead, kuid tema administratsioon ainult süvendas neid. Tema esimene ja suurim eksimus oli Putini ähvarduste ja sõjaohu alahindamine 2021. aasta alguses. Selle asemel, et tugevdada Ukraina kaitsevõimet või paigutada piirkonda selge hoiatusena NATO väed, välistas ta sõjalise sekkumise täielikult. Veel hullem oli see, et Bideni administratsioon ennustas avalikult kiiret Vene võitu. Andes Putinile märku, et USA ei sekku füüsiliselt, andis Biden talle enesekindluse sõjaga edasi minna.

Isegi pärast seda, kui Ukraina 2022. aastal kogu läänemaailma üllatas ja Venemaa pealetungi peatas, jäi Bideni lähenemine poolikuks. Sõjalist abi anti tilkhaaval, alati liiga vähe ja liiga hilja. USA keeldus järjepidevalt andmast Ukrainale hädavajalikke relvasüsteeme – hävituslennukeid, pikamaarakette ja piisavaid õhutõrjevahendeid. Iga viivitus maksis ukrainlaste elusid, andes Vene vägedele aega ümber grupeeruda ja kohaneda.

Sellega Bideni reetmised ei piirdunud. USA keeldus rakendamast Venemaa vastu kõige mõjusamaid sanktsioone, võimaldades Kremlil oma sõjamasinat naftaekspordi kaudu edasi rahastada. 2023. ja 2024. aastal aeglustas Biden Ukraina abistamist sise- ja välispoliitilise surve tõttu, julgustades sellega Kremlit veelgi. Sõnum oli selge: Washingtoni pühendumus Ukrainale on tingimuslik, kaubeldav ja lõpuks ohverdatav.

Kui Bideni välispoliitikas andis tooni nõrkus, siis Trumpi iseloomustab manipulatiivsus. Ta on korduvalt näidanud, et näeb Ukrainat mitte liitlase, vaid vahetuskaubana, mille võib poliitiliste eesmärkide nimel ohvriks tuua. Trumpi esimese tagandamiskatseni viinud süüdistused 2019. aastal olid seotud katsega hoida kinni sõjalist abi Ukrainale, et saada kompromiteerivat infot Bideni kohta. Täna on tema lähenemine samuti omakasupüüdlik.

Trump on avalikult vihjanud, et sunniks Ukrainat Putini tingimustel „rahulepingut“ allkirjastama, hoolimata sellest, mida see Ukraina suveräänsusele maksaks. Tema ähvardused lõpetada USA sõjaline abi on vahend mitte ainult surve avaldamiseks Ukrainale, vaid ka Euroopa liitlastele, kes on seni sõltunud Ameerika juhtrollist. Koheldes Ukraina ellujäämist pelgalt läbirääkimisküsimusena, on Trump andnud Putinile kõik põhjused sõda venitada, lootuses saada parem diil.

Kuid see maailmavaade põrkub ajaloo sügavamate hoovustega, kus rahvusvahelise korra püsimine ei sõltu vaid võimumeeste kalkulatsioonidest. Kõik rahvad ei ole nõus ajalooareenilt passiivselt kaduma.

Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi ja USA presidendi Donald Trumpi vastasseis oli enamat kui vaidlus kahe riigi huvide ja strateegia üle. Kaks vastandlikku võimu, ajaloonägemust ja maailmavaadet seisid vastamisi. See ei olnud poliitiline erimeelsus, vaid ületamatu tsivilisatsioonidevaheline vastuolu – diplomaatia oma eksistentsiaalseimas vormis.

Alates iseseisvumisest 1991. aastal on Kiiev püüelnud Lääne julgeolekugarantiide poole, samal ajal trotsides Venemaa lakkamatuid katseid oma kaotatud alasid tagasi võita. 1994. aasta Budapesti memorandum, millega Ukraina loovutas oma tuumaarsenali USA, Ühendkuningriigi ja Venemaa ähmaste garantiide vastu, on hoiatav näide ekslikust usaldusest.

Võib aimata, et Zelenskõi jaoks meenutab iga viide Lääne võimalikule meelemuutusele toonast reetmist. Ovaalkabinetis väljendatud kahtlused – vihjed, et Ukraina olevat sõda kaotamas ning et võib-olla polegi see enam mõistlik investeering – ähvardasid kinnitada ukrainlaste kõige süngemaid hirme.

Zelenskõi jõuline vastus ameeriklaste valeteabele oli riiklik enesekehtestamine, suveräänsuse avaldus. Ta tegi selgeks, et Ukraina keeldub mängimast välismaistest patroonidest sõltuva kerjuse rolli. Kui aktsepteerida eeldust, et Ukraina sõltub ainuüksi lääneriikide suvast, järeldub ka, et tema iseseisvuse võib võimukoridorides maha kaubelda. Ning sellisel pretsedendil oleks globaalsed tagajärjed.

Euroopa riigid peavad astuma otsustavaid samme

Ukraina sõda ei ole isoleeritud konflikt; see võitlus määrab, mida tähendab suveräänsus tänapäeva maailmas. Zelenskõi enesekindel hoiak meenutab taas, et riikide ja rahvaste saatust ei määra üksnes tugevama õigus. Vabadus teenitakse välja vere ja vastupanuga nende poolt, kes keelduvad maha müümast oma elutahet ja -jõudu.

Erinevalt konstrueeritud impeeriumidest, mille ainus legitiimsus tuleneb vallutustest ja jõumeetoditest, tugineb Ukraina riiklus sügavale kultuurilisele ja ajaloolisele identiteedile. Alates Kiievi suurriigi ajast on ukrainlased pidevalt võidelnud enesemääramise eest. 2014. aasta revolutsioon kinnitas taas seda vaimu. Nagu teisedki rahvad, kes on okupatsioonile vastu seisnud, keeldub Ukraina aktsepteerimast Venemaa ülemvõimu paratamatusena.

Kurnamissõda karistab kõhklejaid ja soosib kannatlikke. Kui konflikt venib pikaks ja jääb ummikusse, sõltub Ukraina edu sellistest liitlassuhetest, mis austavad teda võrdse partnerina. Isegi vaatamata majandussanktsioonidele ja sõjalistele kaotustele jätkab Venemaa rasket hinda makstes oma eesmärkide taotlemist.

Kremlis usutakse, et Lääne ühtsus on oma olemuselt habras, et demokraatlikud riigid väsivad pikkadest konfliktidest ja et Ukraina vastupanu murtakse lõppkokkuvõttes lakkamatu surve abil. Putin testib juba aastaid lääneriikide otsusekindlust. Kui toetus muutub aina ebakindlamaks, kui poliitilised muutused Washingtonis või Berliinis toovad kaasa kõhklusi, kasutab Moskva need lõhed halastamatult ära.

Ajal, mil USA tähelepanu nihkub Vaikse ookeani piirkonnale ja vastasseisule Puna-Hiinaga, tuleb Euroopal loobuda külma sõja järgse aja mugavusest ja asuda kindlustama oma idapoolset valli. Selleks tuleb vabaneda sisseharjunud sõltuvusest USA sõjalisest toest. Euroopa julgeoleku alustalad, mida Washington on pikka aega subsideerinud, peavad nüüd tugevnema seestpoolt.

Liiga kaua on Euroopa tuginenud Ameerika hegemooniale oma julgeoleku tagamisel. Ukraina sõda on aga strateegilise mugavustsooni purustanud. Euroopa julgeolek on nüüd eksistentsiaalne küsimus, mille Euroopa riigid saavad lahendada vaid siis, kui on valmis võtma endale uue rolli – mitte Ameerikast sõltuva liitlase, vaid geopoliitilise jõuna, kes suudab ennast strateegiliselt kehtestada.

See üleminek on aga keeruline. Euroopa Liit on küll majanduslik suurvõim, kuid sõjaliselt alles nooruk, keda piiravad sisemised lõhed ja liikmesriikide erinevad huvid. Ungari lähedased suhted Moskvaga, Prantsusmaa strateegiline autonoomia ja Saksamaa ettevaatlik pragmaatilisus ei tee ühtse vastuse kujundamist sel teel kergeks ega tõenäoliseks. See tähendab, et väiksemad riigid peavad võtma juhtrolli oma julgeoleku tagamisel.

Üks võimalik lahendus on Läänemerest Musta mereni ulatuv Intermariumi liit, mis soodustaks piirkondlikku kaitsekoostööd ja võtaks initsiatiivi agressioonile vastu astumisel. Tegutsemata jätmine viiks Euroopa saatuse taas väliste tegijate meelevalda – olgu need Washingtonis, Moskvas või Pekingis.

Trumpi ja Putini diil saab olla vaid ajutine

Washingtoni ja Moskva vahel on kerge tekkima kiusatus sõlmida omavaheline suurtehing Euroopas mõjusfääride jagamiseks. Väiksemate riikide saatust on palju kordi otsustatud tubades, kus nende esindajad ise kohal ei viibinud. Kuid igasugune selline kokkulepe põhineks ebastabiilsel alusel. Mis tahes lepe, millega vahetataks Ukraina alad mingit sorti vaherahu vastu, kinnistaks jõu kasutamise riigipiiride ümberjoonistamisel.

Ent isegi kui Washington kaalub Moskvaga leppimist, hiilib taustal määrava tegurina Peking. Kremli jaoks on Hiina majanduslik päästerõngas, mis aitab tasakaalustada Lääne sanktsioone ja tagada ligipääsu elutähtsatele turgudele. Pekingile on Venemaa samuti kasulik, ehkki ettearvamatu liitlane pikaajalises vastasseisus USAga.

Kui USA püüab Venemaaga suhteid ümber kalibreerida, pakkudes sanktsioonide leevendamist vastutasuks Pekingist distantseerumise eest, oleks selline kokkulepe juba algusest peale habras. Puna-Hiina suudaks Venemaale pakkuda paremaid tingimusi, näiteks tehnoloogia ja soodsate energialepingute näol. Täielik loobumine Hiinast oleks Kremli jaoks mõeldamatu.

Igasuguse võimaliku USA–Venemaa leppe sügavam viga peitub mõlema riigi sisemises dünaamikas. Poliitiline polariseerumine USA ühiskonnas tagab, et ükski välispoliitiline doktriin ei püsi kaua muutumatuna – mille üks administratsioon kehtestab, selle võib järgmine tühistada. Seega võib iga Moskvale antav lubadus osutuda ajutiseks, kui ametisse astub järgmine president.

Venemaa jaoks on probleem veelgi fundamentaalsem. Putini režiimi legitiimsus põhineb Läänele vastandumise narratiivil. Äkiline pööre leppimise suunas õõnestaks ideoloogiat, millele Kreml on oma võimu rajanud. Seetõttu jäävad isegi taktikalised kokkulepped alati hapraks ja pöörduvad ümber esimesel võimalusel, kui see Kremli jaoks kasulik on. Venemaa hoiaks oma strateegilisi võimalusi avatuna, jäädes samas umbusklikuks Lääne kavatsuste suhtes. Tulemus ei oleks püsiv kokkulepe, vaid ajutine paus sõjategevuses.

Donald Trump on end pikka aega kujutanud suurtehingute meistrina, kes suudab saavutada kokkuleppe seal, kus teised on läbi kukkunud. Kuid tema lähenemine Ukrainale ja Venemaale paljastab tõsise eksiarvamuse, mis on nõrgestanud USA positsiooni ja muutnud ka Trumpi visiooni rahu saavutamisest peaaegu võimatuks. Ta näib vähemalt seni lähtuvat ideest, et diplomaatia võib õnnestuda seal, kus jõud on läbi kukkunud, ja et järeleandmised Venemaale võivad kuidagi tagada püsiva rahu. Ent Venemaa ohtu, Ukraina meelekindlust ja eurooplaste usaldust valesti hinnates on Trump pigem vastu tahtmist kaasa aidanud USA-keskse maailmakorra lagunemisele.

Ukraina sõda on seega käivitanud laiema muutuse globaalses jõudude tasakaalus. Vananev ühepooluseline maailm, kus domineeris Ameerika hegemoonia, on hääbumas, andes teed nii keskmise suurusega kui ka väiksemate riikide enesekehtestamisele. Uue rahvusvahelise korra stabiilsus sõltub sellest, kas väiksemad riigid suudavad tagada oma sõltumatuse mitte niivõrd suurvõimude heatahtlikkuse, kui omaenda ühise vastupidavuse ja strateegilise ettenägelikkuse toel.

Zelenskõi vastuhakk Valges Majas kuulutas, et rahvusriikide suveräänsus on elav jõud, mis kujundab tulevikku. Ukraina iseseisvussõda ei käi ainult riigipiiride ja territoriaalse terviklikkuse pärast – see on väljakutse kõigile impeeriumidele, mis usuvad, et rahvaid saab endiselt oma tahtele allutada. Igal rahval, olgu ta suur või väike, on kaasasündinud õigus oma tulevikku määrata. Tulevik ei kuulu alati tugevamatele, vaid vahel ka vapramatele.