Pärast tulepäeva, kui suur rukkikülvi hooaeg oli täies hoos, saabus oodatud hetk – 15. august, suur rukkiemapäev muinaseestlaste kalendris. See päev oli eriti tähtis Lõuna-Eestis, kus seda tunti kui rüaimmepäiva. Põhja-Eestis oli see vähem tuntud, kuid siiski mitte vähem tähtis.

Kui külvati rukist lauripäevaks, saadi seemnevili, kui rüaemapäevaks, saadi kakku (leivavili), kui Pärdiks, siis söögivili, aga rukkiemapäeval saab rukis omale ema ja sellel päeval rukist ei külita.

Nõo kihelkond

Aastal 1637 tabas rukkiemapäeva Liivimaal karm saatus. Selle pühitsemine keelati protestantlike võimude poolt, kuna seda peeti paganlike rituaalide päevaks ja ebausu ohvrite toomise ajaks.

Ometi oli rukkiemapäev paljudele ka lambaniidu päevaks. Põhja-Eestis näiteks jäi karjale kaks lüpsi päevas. Rukki külvamine oli sel päeval eriti oluline, kuid samas jäeti see üheks päevaks pooleli, et küpsetada maitsvat uudseleiba. Kanarbiku õitsemist jälgiti hoolikalt, sest see näitas, millal täpselt oli parim aeg rukkiseemned mulda panna. Kui rukkiemapäeval kanarbik alles hakkas õitsema, oli veel võimalik külvamine edasi lükata ja seda teha isegi pärdipäeval. Ent kui kanarbik oli juba täies õites, siis oli viimane aeg külv lõpetada.

Kuigi rukkiemapäevaga seotud kombed on aja jooksul muutunud või kadunud, jääb eestlaste rahvapärimus meenutama aegu, kus inimesed olid tihedalt seotud looduse ja aastaringiga ning oskasid looduse märkide järgi oma tegevusi suunata.