Viimased nädalad on Suurbritannias olnud väga pingelised, kuna riigis on puhkenud tõsised rahutused, mille keskmes on rahvuslikud ja kultuurilised erinevused. Peavoolumeedia ja poliitikud on viidanud, et rahutustes on süüdi “äärmusparempoolsed”, kuid tegelikkuses on need sündmused pigem spontaansed ja populistlikud, meenutades Prantsusmaal toimunud Kollaste Vestide liikumist.
Rahutused Suurbritannias algasid 30. juulil, kui suur hulk inimesi kogunes Southporti mošee ette. Protesti põhjustas noarünnak, mille pani toime teise põlvkonna moslemi immigrant. Meeleavaldajad ründasid politseiametnikke, viskasid esemeid mošee suunas ja süütasid politseiauto. Esialgsed rahutused levisid kiiresti, põhjustades segadust ja vägivalda ka teistes Inglismaa osades ning Belfastis Põhja-Iirimaal järgnevate päevade jooksul.
Järgmisel päeval peeti Londoni tänavatel kinni üle 100 meeleavaldaja, samas kui Manchesteris, Hartlepoolis ja Aldershotis toimusid demonstratsioonid. Rahutused jätkusid 2. augustil Sunderlandis, kus süüdati politseijaam, kolm politseinikku said vigastada ja mitmed inimesed arreteeriti. Augusti esimestel päevadel puhkesid uued kokkupõrked politsei ja vastupropagandaga, sealhulgas Liverpoolis, kus süüdati raamatukogu. 4. augustil lõhkusid mässajad aknaid ja süütasid Holiday Inn Expressi hotellide hooned Rotherhamis ja Tamworthis, kus majutati migrante. Middlesbroughis ründasid rahutuste korraldajad elamupiirkondade maju ja autosid, samas kui Boltonis käidi meeleavaldajate ja vastase protestijate vahelisi kokkupõrkeid.
Briti valitsuse reaktsioon on olnud polariseeriv. Peaminister Keir Starmer, kes kunagi avaldas toetust BLM-i liikumisele, on nüüd lubanud valgete rahutused rangelt maha suruda. Tundub, et Starmer ei ole adresseerinud rahutuste aluseid põhjuseid ega teinud katseid rahulolematuse juurte kõrvaldamiseks. Valitsuse tähelepanu keskendub vaid rahutuste mahasurumisele, jättes tähelepanuta valgete kodanike mured ja õigustatud nõudmised.
Selline poliitiline vastus on veelgi süvendanud vastandumist ja suurendanud rahutuste ulatust. Paljuski on see toonud kaasa rahutuste eskaleerumise, kus valge töölisklassi protestijad tunnevad end reedetuna ja sunnitud astuma äärmuslikke samme. Peaminister Starmeri meetmed ja retoorika on toonud esile laiema ja sügavama konflikti Suurbritannia ühiskonnas, rõhutades vajadust reaalsete lahenduste järele, mitte ainult repressiivsete meetmete rakendamisele.
Suurbritannia poliitilisel klassil on olnud tendents süüdistada rahutustes äärmusparempoolseid, samas kui tegelikud põhjused võivad olla palju keerulisemad ja spontaansed. Rahutuste esimesed märgid viitavad sellele, et need ei ole hästi organiseeritud. Näiteks ei kanna paljud mehed maske ja protestijad jagavad omavahel fotosid ja videoid, mis viitab sellele, et rahutused ei ole järgitud ühtset plaani. Protestijad ei esita konkreetseid nõudmisi, vaid nende tegevus näib olevat juhuslik ja reaktiivne.
Rahutuste mõju on samas hakanud andma tulemusi, näiteks on Suurbritannia kõrgeim politsei komissar Donna Jones toonud välja, et rahutuste peamine põhjus on kontrollimata illegaalne immigratsioon ja brittide väärtuste eiramine. Samuti on Nigel Farage avaldanud seisukohta, et nii seaduslik kui ka ebaseaduslik immigratsioon on rahutuste põhjusteks.
