Sügisene pööripäev, mis sel aastal langeb 22. septembrile, on igavikuline hetk. Muinaseestlased kogunesid pööripäeval tähistama suurt püha, mis kestis kolm päeva. See oli hetk, mil iga looduse and kätkes endas elu ja surma vahelist piiri. See oli aeg, mil inimesed tundsid sügavat austust looduse ja jumalate vastu, tunnistades, et nende töö ja saatus sõltuvad jõududest, mis on suuremad kui nemad ise.

Pööripäev on sümboolne hetk – päev ja öö on võrdsed, valgust ja pimedust on täpselt sama palju. Selle harmoonia sümboliseerib ka meie tasakaalu loodusega, meie kooskõla elu tsüklitega. Meie esivanemad mõistsid sügavalt selle tasakaalu tähtsust. Nad tõid ande Metsaisale ja Metsaemale, kellele võlgneti tänu viljakuse ja külluse eest. Ühtlasi pöörduti jumalate poole, et tagada rahu ja heaolu karmil talveperioodil.

Enne sügisest pööripäeva olid viljad põllult koristatud, töö kandus metsa. Sealt koguti pähkleid, marju, seeni ning tehti jahiretked ja sügisene kalapüük, kui veed olid jahtunud. Kõik need tegevused polnud pelgalt elatise hankimine, vaid sügavalt seotud uskumustega, et iga looduse and on püha. Rituaalid, mis kaasnesid nende toimetustega, olid pühendatud nendele jõududele, kes tõeliselt valitsevad meie maad ja metsi. Nende jumalate tänamine oli ka lubadus tulevasele küllusele.

Muinaseestlaste tavade kohaselt jäeti viljalõikuse viimased vihud lauale, mida kaeti lina ja toitudega. Neist vihkudest valmistatud nukud andsid väge järgmise aasta saagile. Samuti süüdati pühad lõkked, mille suits sidus kogu küla, nagu üks pere, ühtseks tervikuks. Ühisest leegist tõrvikute süütamine oli sümboliks, et iga majapidamine oli seotud laiemasse kogukonda, mille edu või ebaõnnestumine sõltus kollektiivsest koostööst.

See koostöö oli ellujäämise võti. Karmid talved ei andnud armu. Hea või halb viljasaak, õnnestunud või nurjunud sügisene saagikoristus määras, kas elatakse uue kevadeni või mitte. Kogukonnaliikmed pidid tegema tihedat koostööd, sest ühe pere rahvas ei oleks suutnud üksi kõiki vajalikke varusid koguda. Tõdemus, et kogukond on tugev ainult üheskoos tegutsedes, on meile tänapäevalgi asjakohane.

Kaasaegne maailm, kus supermarketid on täis kõiki saadusi ja suve lõpp ei tähenda toiduvarude pärast muretsemist, on meid kaugendanud sellest ürgsest mõttelaadist. Ometi peitub selles sügiseses pühas oluline õppetund – tänulikkus. Meie esivanemad avaldasid sügavat tänu loodusele ja jumalatele. Nad mõistsid, et tänu avaldamine ei ole pelgalt harjumuspärane rituaal, vaid sügav sisemine vajadus mõista, kui palju me sõltume teineteisest ja meid ümbritsevast maailmast.

Ka meie, kes oleme küllastunud tänapäeva mugavustest, võime sügisese pööripäeva puhul peatuda ja mõelda. Millega me oleme tänavu hakkama saanud? Mille eest me oleme tänulikud? See on aeg, mil koguneme lähedastega, meenutame lõppenud suve ja valmistume eesootavaks talveks. Kuigi meie päevad ei sõltu enam vahetult saagikoristusest, on pööripüha ikka võimalus mõista, kui oluline on hoida tasakaalu – tasakaalu töö ja puhkuse, andmise ja saamise, looduse ja tsivilisatsiooni vahel.

Sügisene pööripäev tuletab meile meelde, et aegade tsüklid jätkavad oma kulgu, sõltumata meie kavatsustest. Meie ülesanne on neid hetki austada ja neile tähendust anda, samamoodi nagu meie esivanemad. Täna, kui me istume laua taha, võiksime leida aja, et mõelda, kuidas me saame jätkata nende pärandit. Kuidas me saame tugevdada oma peresid, kogukondi ja rahvust, hoides üksteist ja näidates tänulikkust iga antud hetke eest.

Olgu see sügisene pööripäev meile meeldetuletuseks, et me kõik kuulume ühte ahelasse – minevikust tulevikku, maa ja looduse kaudu. Ja kui me tähistame pööripäeva, astume üheskoos vastu kõigele, mida toob talv, olles kindlad, et me ei ole kunagi üksi, kui meie hinged ja südamed on ühendatud meie esivanemate ja kaasteelistega.