Viimastel päevadel on Eesti Päevalehe veergudel puhkenud tuline debatt Oudekki Loone ja Ruuben Kaalepi vahel, mille keskmes on küsimus riigikaitsekulude prioriteetsusest võrreldes teiste oluliste valdkondade, nagu tervishoid ja haridus, rahastamisega. Keskerakonna poliitik Oudekki Loone leiab, et riigikaitsekulud ei tohiks olla riigi peamine prioriteet, samal ajal kui ERK poliitik ja SA Eestlaste Eesti juhataja Ruuben Kaalep rõhutab, et just riigikaitse on kõige olulisem tagatis teiste valdkondade püsimiseks.
Loone kirjutab, et Eesti riik peaks esmajärjekorras tagama tervishoiu ja hariduse rahastamise. „Raha kaitsesse nõudev peaminister pole üldse aru saanud, millised peaksid olema tegelikkuses riigi prioriteedid,“ leiab Loone, kritiseerides valitsuse otsuseid eelistada riigikaitsekulusid. “Eesti huvides on NATO kohustuslik protsent SKP-st hoida võimalikult madalal (kuid nõuda, et kõik seda täidaks) ning pigem leppida kokku ühistes võimearendustes ja kaitsetööstuse arendamise plaanides,” kirjutab keskerakondlane. Lisaks leiab Loone, et Euroopa Liidu eelarve reeglid peaksid lubama tervishoiu ja hariduse investeeringuid eelarvepuudujäägi arvutustest välja jätta.
Ruuben Kaalep vastab Loonele teravalt, väites, et selline vastandamine on „pahatahtlik ja alatu“. Kaalepi sõnul on riigikaitse kulutuste vähendamine geopoliitilises reaalsuses vastutustundetu. „Asi on väga lihtne ja brutaalne. Sellest, kui palju raha suudame täna riigikaitse tugevdamiseks leida, oleneb suure tõenäosusega, kas meie riik langeb Venemaa okupatsiooni alla või suudame sissetungijat heidutada ja tagasi tõrjuda,“ kirjutab Kaalep.
Kaalep rõhutab, et kaitsekulud moodustavad tegelikult marginaalse osa riigieelarve kasvust, võrreldes sotsiaalkulutustega, mis on viimaste aastate jooksul oluliselt suurenenud. „Hoopis praegused sotsiaalkulud käivad Eestile riigina üle jõu, mitte kaitsekulud,” selgitab Kaalep. “Kaitsekulude osakaal riigieelarve kasvus on viimastel aastatel tegelikult olnud marginaalne – vaid 12 protsenti kulude kasvust ja 8 protsenti eelarvest. Suurim osa kulude kasvust tuleb hoopis sotsiaalkuludest, mis on 2019. aastaga võrreldes kasvanud 31 protsenti.”
Sealjuures ei jäta Kaalep kriitikast ilma ka ametisolevat valitsust: “”Reformierakond püüab sõnades rõhutada riigikaitse olulisust, kuid valitsuse sisuline tegevus maalib hoopis teistsuguse pildi. Kui valitsus paneks kõik uute maksudega kogutud vahendid riigikaitsesse, oleksid meie kaitsekulutused juba täna 5,5 protsenti SKT-st ja ulatuksid 2026. aastaks 6,7 protsendini SKP-st. Selle asemel aga kasutatakse julgeoleku sildi all kogutud raha hoopis igapäevasteks jooksvateks kuludeks, mitte riigikaitse tugevdamiseks,” lajatab Kaalep.
Debatt Loone ja Kaalepi vahel toob esile sügavama küsimuse: kas riigikaitse ja sotsiaalvaldkonna rahastamine on omavahel vastuolus? Kaalepi sõnul pole mõistlik asetada neid valdkondi vastandusse. „Tervishoid, haridus ja sotsiaalsed tagatised saavad eksisteerida vaid juhul, kui riik ise on kaitstud. Kui loobume riiklikust julgeolekust, kaotame kõik,“ märgib ta.
Mõlema poliitiku argumendid tõstatavad olulise küsimuse Eesti riigieelarve prioriteetide osas. Kuigi Loone soovib rohkem panustada tervishoidu ja haridusse, tuletab Kaalep meelde, et ilma tugeva riigikaitseta pole võimalik tagada teiste valdkondade toimimist. Tema hinnangul ei tohi riigikaitse olla pelgalt poliitiline loosung ega maksutõusude õigustus, vaid prioriteet, millele tugineb kogu riigi ja rahva püsimajäämine.
Debatt jätkub, kuid üks on selge: Eesti riigikaitse, tervishoid ja haridus peavad töötama käsikäes, et tagada meie rahva ja kultuuri kestmine ka tulevikus.
