Teisipäeval Tallinnas toimunud Integratsiooni Sihtasutuse (INSA) nõukogu koosolekul kinnitati asutuse eelarve ja tegevuskava uueks aastaks. Selle poolt hääletasid kõik koosolekust osa võtnud nõukogu liikmed peale Ruuben Kaalepi, kes hääletas eelarve ja tegevuskava vastu. Kaalep selgitas Facebookis, et tema hinnangul ei suuda need tegeleda lõimumisvaldkonna võtmeküsimustega, näiteks eestlaste ja venelaste erineva ajalookäsitlusega.
“INSA 2024. aasta eelarve on ajaloo suurim – peaaegu 18 miljonit eurot,” toob Kaalep välja. Tema sõnul ei suuda see aga piisavalt käsitleda lõimumise keskseid probleeme. “Tekib avalik ootus, et sihtasutus suudaks oma eelarve vahendid efektiivselt suunata eesmärkidele, milleks ta on ellu kutsutud – eelkõige Eestis elavate vähemusrahvuste lõimimisele Eesti kultuuriruumi ja riigiga,” leiab Kaalep. “Kõige suurem ja kõige rohkem tähelepanu vajav vähemusrahvus nende hulgast on venelased.”
Ta näeb, et sihtasutus keskendub rohkem väiksematele tegevustele ja lühiajalistele projektidele, jättes tähelepanuta sügavama vaate eesti kultuurile ja puudutamata konkreetseid plaane sihtasutuse eesmärkide saavutamiseks. Eesti keele majad Tallinnas ja Narvas teevad küll Kaalepi sõnul tubli tööd, kuid järjest rohkem tähelepanu nõuavad endale “uussisserändajad”. Selles olukorras ei suudeta käsitleda lõimumist kui fundamentaalsest küsimust riigi julgeolekust ja ühiskonna terviklikkusest, leiab Kaalep.
Kaalep soovitas, et INSA peaks rohkem tähelepanu pöörama koolide ja kogukondade toetamisele eestikeelsele õppele üleminekul. Samuti tõi ta esile vajaduse tegeleda eesti emakeelega laste muredega, kes jäävad vähemusse, kui senised eestikeelsed koolid suletakse. “Seniste eestikeelsete koolide kinnipanek ei ole hea mõte ja seda ei peaks toetama,” rõhutab Kaalep.
“Vastuhääle andmisel sai otsustavaks, et tegevuskavas olevate paljude programmide hulgas puudub selline, mis pööraks eraldi tähelepanu Eestis elavate vähemusrahvuste ajalooharidusele,” lausus Kaalep. Ta rõhutas, et erinev ajalookäsitlus on peamine konfliktiallikas eestlaste ja venelaste vahel ning seda saab lahendada ainult teadlikkuse tõstmisega mõlema rahva ajaloost. “Et mõista, kuidas imperialism hävitab väikerahvaid, kelle kaunis omapära rikastab maailma,” rõhutab Kaalep.
Kaalep väljendas muret selle üle, et Eesti riigiasutused pole suutnud kolme aastakümne jooksul võtta ette programmi ajaloohariduse ja eri rahvuste vahelise suhtluse kompetentsi koondamiseks. “Kui jääda niisuguses lõimumise võtmeküsimuses lootma üksnes haridusministeeriumile, siis tekib tasapisi küsimus, milleks eraldi Integratsiooni Sihtasutust üldse on tarvis,” leiab Kaalep. Samas loodab ta, et mõned INSA poolt ette võetavad väikesed sammud, nagu laste viimine muuseumi, võivad viia suurema tähelepanuni ajaloohariduse teemal tulevikus.
