Kehra kogukonnametsa saatus on taas kord tõstatanud terava küsimuse riigimetsa majandamise põhimõtetest ja kohalike elanike kaasamisest. Kuigi 2022. aastal sõlmitud kokkuleppe kohaselt lubati, et metsas ei teostata lageraiet, ootas kohalikku kogukonda veebruaris siiski ebameeldiv üllatus – RMK oli ala suuresti paljaks raiunud.

Nagu kirjutab metsade eestkostja Farištamo Eller oma Postimehes ilmunud artiklis, on RMK tegutsenud nii Kehras kui ka mujal Eestis kogukondade huvile vastupidiselt, keeldudes loobumast uuendusraietest neis metsades, mida kohalikud elanikud peavad oluliseks elukeskkonna säilitamise seisukohalt.

2022. aastal allkirjastati dokument, mille järgi kvartali AN168 eraldist nr 1 ei raiuta lagedaks, kuna see mets oli hädavajalik looduslik puhver raudtee ja elumajade vahel. Samuti oli see piirkonna elanike jaoks oluline müratõke. Kuigi lepiti kokku, et eemaldatakse vaid üraskikahjustusega puud, leidsid kohalikud end tänavu veebruaris seismas keset pooltühja metsa.

RMK esindaja Andrus Kevvai põhjendas ootamatut lageraiet väitega, et Lõhmuse tee elanikud olid palunud eemaldada ohtlikud puud, mis võivad kukkuda majadele, autodele või isegi inimestele. Kohalikud aga lükkasid selle väite ümber, öeldes, et RMK hirmutas inimesed puude ohtlikkusega ise ning kasutas seda ettekäändena, et kõik kuused lihtsalt maha võtta.

Lisaks esitati kohalike sõnul inimestele otseseid valesid. Näiteks väideti, et üks kuusk olevat juba kukkunud elektriliinidele ja lõhkunud kellegi aia. Tegelikult oli RMK ise langetanud puu elektriliinidele juba 2022. aastal, kui sanitaarraiet teostati. RMK lubas seejärel kohalikele, et aitab parandada kahjustatud aia, kuid see lubadus jäi täitmata.

Veelgi enam, kuigi raieteatises seisis, et raudtee ääres püütakse säilitada puid, et vähendada rongimüra, oli reaalsus hoopis teine – ka sealt raiuti kõik puud maha. Need, kes varem elasid metsatuka serval, leiavad end nüüd ootamatult avatud raudtee äärest, ilma igasuguse kaitseta müra ja tuulte eest.

Kohalike sõnul ei olnud metsa olukord nii halb, et see oleks nõudnud ulatuslikku raieid. Kui 2023. aastal eemaldati osa üraskikahjustusega puid, jäeti oksad ja tüved metsa vedelema, aidates seeläbi hoopis üraskite levikule kaasa. Suveks oli kahjustatud üle 20 puu, mille eemaldamise järel otsustas RMK, et kogu ala tulebki maha võtta ja asemele istutada männid.

Tulemuseks oli klassikaline lageraie, mille käigus eemaldati lisaks kuuskedele ka toomingad ja vahtrad, jättes metsa täielikult tühjaks. See on vastuolus sellega, mida kogukonnametsade puhul peaks silmas pidama – need metsad peaksid olema kohalikule elanikkonnale sotsiaalse ja ökoloogilise väärtusega, mitte lihtsalt järgmine puiduvaru.

Kehra pole ainus koht, kus RMK tegevus kohalikke häirib. Üle Eesti on mitmeid kogukonnametsi, mille elanikud soovivad säilitada, kuid mille puhul RMK jätkab uuendusraiete elluviimist hoolimata vastuseisust.

Farištamo Eller rõhutab oma artiklis, et kogukonnametsad tuleb võtta majandusmetsade arvestusest välja. Need ei peaks olema kohad, kust loetakse kokku tihumeetreid ja raiemahtusid, vaid need peaksid täitma eelkõige sotsiaalset ja ökoloogilist rolli. Selleks tuleks kehtestada põhimõte, et isegi pärast raietegevust peab metsa täius jääma vähemalt 60 protsendini, et see püsiks tugevana ning suudaks kaitsta nii inimesi kui ka loodust.