Olen juba üle 10 aasta osalenud Ukrainat toetavates aktsioonides erinevatel viisidel, ja ka ise neid korraldanud. Aja jooksul jäävad silma korduvad mustrid, kirjutab Raivis Zeltīts, Läti rahvusliku erakonna Tõusev Päike (Austošā Saule) asutaja ja juhatuse esimees.
Globaalses plaanis on kõik need aastad iivelduseni kordunud üks ja sama stsenaarium – Venemaa ründab Ukrainat, Euroopa „väljendab sügavat muret“, jätkates samal ajal kauplemist Venemaaga; Venemaa paneb demonstratiivselt toime üha jubedamaid kuritegusid, jälgides, mida Lääs teeb – mingeid tõsiseid tagajärgi ei järgne, seega kuriteod süvenevad; USA „torgib“ sõltuvalt võimul olevast parteist Euroopat rohkem või vähem, et see lõpetaks kauplemise Venemaaga ja investeeriks oma kaitsesse, vihjates võimalusele loobuda Euroopa kaitsmisest – Euroopa jätkab kauplemist Venemaaga; USA presidendiks saab Trump, Euroopa poliitikud teatavad, et „Euroopa peab lõpuks ärkama“, lõpetama USA-le lootmise, ja siis magavad rahulikult edasi. Nii on see käinud aastast 2014 kuni 2025. aasta lõpuni.
Kogu selle aja jooksul veritseb Ukraina, sest abi saabub alati viis minutit liiga hilja, ühe relvaliigi võrra liiga nõrgana ja sellisel kujul, et Venemaad ei ähvardaks täielik kaotus – et kaubandust saaks jätkata… Kui see oleks hokimäng, siis Lääs on Ukrainale andnud katkised hokikepid, samal ajal veidi sponsoreerides ka vastasmeeskonda, ja siis järeldab, et Ukraina ei suuda võita… Ainult et see ei ole hokimäng, vaid sõda, kus Venemaa saadab iga päev droone ja rakette teadlikult tsiviilelanike kodude pihta.
Minu hinnangul on USA praegune rahupakkumine vastuvõetamatu, sest see premeerib territooriumidega agressorriiki, kes ei pea kinni ühestki lepingust, annab andeks andestamatuid kuritegusid ning nõuab Ukrainalt ebaproportsionaalseid garantiisid, nõudmata neid agressorilt endalt. Partei Tõusev Päike rõhutab, et otseseim oht Läti riigi ja rahva püsimajäämisele on Vene imperialism. Venemaa peab muutma oma poliitilist ja ideoloogilist kurssi, tagastama okupeeritud alad, tunnistama toime pandud kuriteod, võtma nende eest täieliku vastutuse ning lõpetama igasuguse agressiooni naaberriikide vastu. Me peame toetama Ukraina liitumist NATOga.
Siiski kutsun ma USA peale vihastamise asemel vaatama meie enda valitsuse tegusid, et mõista, kuidas need üle ookeani võivad paista silmakirjalikena. Juba varem on ühendus Tõusev Päike protesteerinud Venemaa monumentide ja kultuurikeskuste vastu Lätis, Venemaa kodanike töötamise vastu Läti riigiasutustes ning Läti ja Venemaa vahelise kaubanduse vastu. Me võime USA poliitika üle pahandada nii palju kui tahame, kuid faktid on sellised, et meie „Euroopa väärtusruumi“ valitsus kaupleb agressorriigiga – tänavu esimese 9 kuu jooksul on Lätti Venemaalt ja Valgevenest imporditud kaupade koguväärtus olnud 146 779 000 eurot, samas kui eksport on ulatunud 828 282 000 euroni (Statistikaameti andmed). Pealegi kasvab ekspordimaht – et Medvedevil ei saaks kunagi šampanja otsa.
Kui Tõusvat Päikest hiljuti nimetati „kremlimeelseteks“, siis selgus, et kremlimeelsuse mõõdupuuks ei ole mitte otsene Venemaa sõjamajanduse rahastamine ja Venemaa kodanike mugava elu tagamine, mida meie valitsus jätkuvalt teeb, vaid hoopis vastuseis Istanbuli konventsioonile. Palju räägiti „Euroopa väärtusruumist“, aga milline see siis on? Alates sellest, kui vasakpoolsed domineerivad Euroopa poliitikas, tähendab see väärtusruum enesevihkamist väga vanade kuritegude pärast (Euroopa, olles ainus tsivilisatsioon, mis on kunagi võidelnud orjuse kaotamise nimel ja oma mineviku patte kahetsenud, ei suuda täna seista vastu tänapäeva terroristidele – nii rašistidele kui islamistidele), relvajõudude kärpimist, mehelikkuse ja vapruse halvustamist, natsionalismi ja patriotismi eitamist ning Euroopa linnade üleujutamist kolmanda maailma elanikega. London, Pariis ja Köln meenutavad üha vähem Euroopa tsivilisatsiooni ning naised ei julge tänavatel üksi liikuda. Kas saksa, inglise või prantsuse mehed jätavad oma naised ja tütred üksi, ebaturvalisusse, et minna kaitsma Euroopat selle idapiiril?
Nüüd „ärkavad“ needsamad vasakpoolsed poliitikud ja loodavad, et eurooplased kaitsevad end Venemaa agressiooni eest, muutmata oma poliitikas mitte midagi. Just seetõttu võitleme me traditsiooniliste väärtuste eest, sest ainult selline Läti ja Euroopa suudavad end kaitsta.
Väga palju sõltub meie hoiakutest ja väärtustest, kuid selleks on vaja hinnata ka enda vastutust ja oma tegude vastavust neile väärtustele, et sõda Ukrainas lõpeks õiglase rahu ja agressori karistamisega.
