Viimastel kuudel on Venemaa konservatiivses avalikkuses üha jõulisemalt kerkinud küsimus: kas president Vladimir Putini valitud sisserändepoliitika viib Venemaa samale rajale, kuhu on suundunud Lääne-Euroopa – kultuurilisele nihkele ja sotsiaalsele lõhestumisele? Kriitika, mis seni on tulnud peamiselt lääne poolt, on nüüd jõuliselt esile kerkinud isegi Venemaa enda sõjablogijate ja konservatiivsete ringkondade seast.
Telegrami suurimate jälgijaskondadega kanalite – nagu Rõbar ja Ria Katjuša – sõnul on massiline sisseränne Kesk-Aasia islamiriikidest kujunemas Venemaa rahvuslikule ja kultuurilisele identiteedile eksistentsiaalseks ohuks. Kui varem kujundas Kreml migratsiooniteemat oskuslikult propagandamasina abil, siis nüüd näib kontroll käest libisevat – sotsiaalmeedias levivad kaadrid etnilistest konfliktidest, mošeede haarangutest ja moslemikogukondade kasvust Venemaa suurtes linnades toidavad hirme, mida enam summutada ei saa.
Üha enam kõlab isegi Kremli toetajate seast küsimus: miks muutub Moskva äärelinn Kotelniki või Sverdlovski oblast järjest enam sarnaseks Marseille’ või Pariisiga? Rõbar tõi oma kriitilises analüüsis välja, et juba täna on mõnes Moskva eeslinnas vaid pooled kooliõpilastest etnilised venelased. See tendents ei saa jätkuda ilma identiteedi ja kultuurilise järjepidevuse kaotuseta.
Rahvastiku väljavahetamine, mida Lääne-Euroopa suurriigid on aastakümnete vältel kogenud – ja mida paljud seal tänaseks kahetsusväärseks peavad –, on samal ajal toimunud ka Venemaal. ÜRO andmetel seisab Venemaa silmitsi vananeva ja kahaneva demograafiaga ning seda nähakse põhjendusena, miks massimmigratsiooni aktsepteeritakse. Kuid rahvaarvu suurendamine iga hinnaga ei pruugi olla see, mis tagab kultuurilise kestmajäämise.
Konservatiivsed kommentaatorid viitavad, et Putini pikaajaline eesmärk esitleda ennast mitmerahvuselise riigi liidrina, kus “traditsiooniline islam on osa Venemaa kultuurikoodist”, võib küll tuua punktivõite diplomaatias, ent tekitab ohtliku rahulolematuse kodanike seas. Kollektiivsed mälupildid, mis põhinevad väidetaval Vene tsivilisatsiooni ajalool, on hakanud hägustuma mitmekesistamise surve all.
Üha sagedamini toimuvad politsei haarangud mošeedes, ebaseaduslikes elamutes ja ehitusplatsidel, kus sisserändajad elavad ja töötavad. Kuid ka jõumeetmed ei asenda selget poliitilist valikut – kas säilitada Venemaa kultuurilist ja usulist enamust või loota majanduslikule mugavusele, mis rajaneb sisserändajate odaval tööjõul.
Ka Levada keskuse värske uuring räägib enda eest: 56 protsenti venelastest soovib piirata Kesk-Aasiast pärit inimeste sisenemist või lubada neid riiki ainult ajutiselt.
Venemaa julgeolekuringkondadega seotud blogijad on osutanud, et sisserändel võib olla ka geopoliitiline mõõde. “Kas migratsioon on Lääne tööriist Venemaa destabiliseerimiseks seestpoolt? Kas välisriikide rahastatud kodanikuühendused levitavad teadlikult “positiivset narratiivi” sisserändest, et nõrgestada venelaste ühtsust?” küsitakse muuhulgas.
