Eesti ühiskonnas on põlisusu kombed ja traditsioonid läbi aegade olnud oluliseks osaks kultuuripärandist. Hiljuti tõstis ETV telesaade “Pealtnägija” esile põletusmatuste teema, tuues avalikkuse ette arutelu põlisusu kommete ja nende tunnustamise üle.

Saates jagas Lauri Trolla oma perekonna kogemust seoses ema Liivia põletusmatusega. Võrumaalt pärit Trolla perekond otsustas oma emale korraldada põletusmatuse vastavalt esivanemate traditsioonidele, just nagu ema oli eluajal soovinud.

Probleeme tekitas aga asjaolu, et ei eksisteeri põletusmatustega tegelevaid matusebüroosid ja ka Eesti seadused põletusmatust ei reguleeri. Trolla sõnul oli neil alguses kahtlus, et põletusmatus ei ole üleüldse lubatud. Toimiti siiski vastavalt kalmistuseadusele.

Maausulised on põletusmatuseid Eestis läbi viinud küll. Tuntuim näide lähiminevikust on teadmamees Aleksander Heintalu ehk Vigala Sass, kelle keha põletati tuleriidal.

Põletusmatuse korraldamine on keeruline protsess, kuna inimkeha ei sütti kergesti. Kuna matusebürood ega ametiasutused sel puhul Eestis abi ei paku, tuli tuleriida ehitamiseks kasutada tumeveebist leitud teadmisi. Trollade sõnul otsustasid nad kasutada teadmisi, mida nad leidsid tumeveebist, et ehitada suur lõke, mis oleks piisavalt võimas, et keha tuhaks põletada.

Trolla perekonna lugu tõstatas küsimuse põlisusu kommete tunnustamisest tänapäeva Eestis. Põlisusk ja sellele omased matuserituaalid on lahutamatu osa eesti kultuurist, kuid nende järgimine on sageli piiratud või mõistetamatu kaasaegses tarbimisühiskonnas.

Ametlikult ei reguleeri Eesti seadused põletusmatust. “Ühelt poolt on ametnike instinkt, et põletusmatus on lubamatu,” väidab “Pealtnägija”. Regionaalministeeriumi õigusvaldkonna juht Martin Kulp ütles “Pealtnägijale”, et põletusmatusega seotud küsimused on “hall ala”. “Seadus seda ei reguleeri. See ei ole tegelikult see, mis on meie kultuuri matmiskultuurile omane,” väitis Kulp.

See ametniku seisukoht tekitas paljudes vaatajates pahameelt. “Mis mõttes ei ole meie matmiskultuurile omane? See on palju omasem kui matmine või tuhastamine,” kommenteerib üks televaataja “Pealtnägija” Facebooki-lehel. Teine arvab, et seadusega polegi põletusmatust tarvis reguleerida. “Kui kedagi ei sega ja on sobiv koht siis on ju tore saada taas loodusega üheks, kui nii võib öelda. Kultuuriliselt on see väga ammune traditsioon ja mitte ainult Eestis,” leiab kommenteerija.

Valdav osa kommentaaridest avaldab väärika põletusmatuse üle heameelt ja mitmed leiavad, et sooviksid sellist talitust ka enda surma korral. “Tuhastamine krematooriumis maksab natuke üle 200 euro. Viisakas puusärk maksab vähemalt 4–5 korda rohkem. Nii et tuhastamine on odavam. Ja minu meelest ka selline ärasaatmine esteetilisem,” usub veel üks televaataja.