Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE) kutsub rahvast 6. veebruaril Vändrasse kohtumisele, kus esinevad erakonna esimees Martin Helme ja materjaliteadlane Jüri Liiv. Üritus, mida modereerib EKRE Põhja-Pärnumaa osakonna juht Helle Laantee, kannab kõlavat pealkirja „Peatage tuulikud!“. Kuid selle kampaania taga peitub sügav kahepalgelisus.
Martin Helme, kes 2019. aastal rahandusministrina seisis aktiivselt Aidu tuulepargi arendajate huvide eest, on nüüd asunud tuuleparkide vastu jõulist vastuseisu juhtima. Tuuleparkide poolt ohustatava Tõivere hiie pühapaigaks ja kultuuriväärtuseks pidamine sobib nüüd hästi EKRE poliitilisse retoorikasse. Ometi on Helme varem avalikult halvustanud maausku ja pühapaikade tähtsust. 2006. aastal nimetas ta maausulisi “kristluse vastasteks marginaalideks”, ent 2025. aastaks on samad pühapaigad muutunud erakonna propagandas kasulikuks sümboliks.
Martin Helme kahepalgelisus tuuleparkide küsimuses on selgelt nähtav, kui võrrelda tema tegevust 2019. aastal rahandusministrina ja 2025. aastal EKRE esimehena. Toona seisis Helme jõuliselt Aidu tuulepargi arendajate Oleg ja Andres Sõnajala huvide eest. Olles rahandusminister, astus Helme korduvalt samme, mis toetasid Sõnajalgade ettevõtmisi, isegi kui need olid vastuolus Eesti kaitsevõime ja seadustega.
Ida-Virumaal Aidus Sõnajalgade poolt rajatud tuulikud osutusid plaanitust kõrgemateks, rikkudes ehituslubade tingimusi ja häirides Kellavere radari tööd. Vaatamata sellele kohtus Helme Sõnajalgadega korduvalt, sekkus nende küsimuste aruteludesse ja avaldas survet ametkondadele, sealhulgas TTJA-le, et need lõpetaksid menetlused ja tühistaksid lammutusettekirjutused.
Helme käitumine rahandusministrina tõstatas juba siis küsimusi korruptsiooniohust ja poliitilisest survest. Kuigi tema valitsemisala ei hõlmanud tuuleparkide rajamisega seotud küsimusi, kutsus ta kokku kohtumisi ja püüdis survestada ametnikke Sõnajalgade kahjuks tehtud otsuseid tühistama. Lisaks ilmnes tema valmisolek käsitleda kompromissettepanekuid, mis oleksid andnud Sõnajalgadele ulatuslikke eeliseid, sealhulgas suuri rahalisi hüvitisi ja erandeid seaduste ees.
Martin Helme ütles toona kommentaariks Postimehele: “Kui meil on ehitatud tuulikud, mille puhul meil on niikuinii teada, et me hakkame neid seadustama, sest meil on vajalikud taustaotsused tehtud, siis ma ei saa aru, milleks neid takistada. Küll aga ma olen nõus sellega, et on vaja dokumentatsioon korda ajada. Minu soov on see, et see protsess liiguks ja liiguks mõistlikult, hea tahtega mitte halvaga. Me näeme praegu väga palju halba tahet.”
2025. aastaks on Helme positsioon järsult muutunud. EKRE juhina on ta hakanud tuuleparke ründama, pidades neid ohuks nii loodusele kui ka kohalikule elukeskkonnale. Rahvakohtumise pealkiri „Peatage tuulikud!“ on otseses vastuolus tema varasema tegevusega, mil ta kaitses suurejoonelise tuulepargi arendamist ja isegi toetas selle seadustamist hoolimata selle mõjust kaitseväele.
Martin Helme kahepalgelisus paistab silma eriti teravalt, kui võrrelda tema varasemaid sõnavõtte maausu ja hiite teemal praeguste positsioonidega tuuleparkide rajamise vastu. 2025. aastal on tuuleparkide vastase võitluse üheks tulipunktiks kujunenud Põltsamaa vald, kus tõstetakse esile Tõivere hiie kaitsmise vajadust. Hiis, mis asub kavandatavatest tuulikutest vaid 250 meetri kaugusel, on oluline osa Jõgevamaa kultuuripärandist. Hiies kasvavad ligi 200-aastased põlistammed, mis loovad erilise loodusliku ja vaimse pühapaiga. Kohalike mure on aga seotud ka Norra allikatega, mille kuivamine tuulikuarenduste käigus tehtavate sügavate pinnasetööde tõttu on reaalne oht.
2006. aastal avaldas Helme Delfis arvamusloo “Maausk on ohtlik hobi” ja nimetas maausulisi “eklektiliseks väikeseks ususektiks”, kes näitavat vaenulikkust kristluse suhtes. “Marginaalne sekt nimega maausulised on saanud au, kuulsust ja rahuldust, aga mis hinnaga?” küsis Helme. Ta mõistis hukka püüdlused populariseerida eestlust paganlikuna ning halvustas pühapaikade väärtust, nimetades tammedega nõu pidamist ja kümne käsu kõrvaleheitmist lihtsaks ja mõttetuks elufilosoofiaks.
“Kümme käsku? Mõttetu rämps, käi parem allikate ja tammedega nõu pidamas ja tee, nagu sulle endale parem ja targem tundub. Kui lihtne on nii elada, kas pole?” ironiseeris Helme 2006. aastal. Nüüd aga on Martin Helme ja EKRE positsioneerunud Eesti looduse ning pühapaikade kaitsjateks, kasutades neid argumente tuuleparkide vastu võitlemisel. Tõivere hiis Põltsamaa vallas, mille kaitse on kohalike sõnul oluline kultuuripärandi ja loodusväärtuste säilitamiseks, on nüüd Helme jaoks kasulik tugi, kuigi varem on nimetatud maausuliste maailmavaadet ebaoluliseks või isegi kahjulikuks.
Kui maausulised ja pühapaigad olid 2006. aastal “kristluse vastased marginaalid”, siis kuidas seletada, et täna on samad paigad äkitselt väärtuslikud ja väärivad erilist kaitset? Selline muutlik retoorika näitab, et Martin Helme põhimõtted sõltuvad rohkem poliitilisest kasust kui siirast hoolimisest Eesti kultuuri ja looduse vastu.
Selline järsk ja täielik positsioonimuutus näitab kahepalgelisust, mille taga on tõenäoliselt poliitilised motiivid. Helme toonane tegevus oli suunatud konkreetsete ettevõtjate ning kiriku huvidele, samas kui praegune vastuseis tuuleparkidele peegeldab EKRE poliitilist strateegiat, püüdes võita kogukonna ja looduse pärast muret tundvate valijate hääli.
Küsimus pole ainult poliitilises oportunismis, vaid ka usaldusväärsuses. Kui Martin Helme soovib esineda keskkonna ja kogukondade kaitsja rollis, siis tema varasemad teod tuuleparkide toetajana ja maausu vaenajana heidavad sellele tõsist varju. Selline kahepalgelisus võib õõnestada tema ja EKRE sõnumite tõsiseltvõetavust, eriti kui valijad nõuavad poliitiliste otsuste puhul järjepidevust ja ausust.
