Loe I osa siit.
Loe II osa siit.

Kohtuprotsesside ajal jäi enamik süüdistatavaid oma veendumustele kindlaks. Näiteks Alfred Jodl teatas: „Kõige olulisem on nüüd tõestada, et minu enda südametunnistus on puhas. Seda, et tegin kõik võidu nimel, võivad nad mulle ette heita nii palju, kui tahavad.“ Relvajõudude Ülemjuhatuse ülem feldmarssal Wilhelm Keitel ütles oma pojale: „Mehel peab olema tahe ja seejärel ei tohi ta lasta end millestki kõrvale juhtida. Inimesel peab olema usk, vastasel juhul võiks ta sama hästi kohe alla anda.“ 1944. aastal oli Hermann Göring öelnud oma kindralitele: „Iga hinna eest ellu jäämine on alati olnud argpüksi filosoofia.“ Göring elas enda sõnade kohaselt, lausudes oma advokaadile: „Minu filosoofia on, et kui aeg on käes, siis on aeg käes. Võta vastutus ja lange tuld andes ning lippude lehvides! Sellel kohtuprotsessil on kaalul Saksamaa kaitse – mitte ainult meie, käputäis süüdistatavaid, kes me niikuinii oleme köie jaoks määratud.“

Riigimarssal Göring oli liitlaste käes kaugelt kõige kõrgema positsiooniga Saksa riigitegelane ning seetõttu Jacksoni silmatera. Göringit ja Streicherit hoiti lõunasöökide ajal isoleerituna – nii teineteisest kui ka kõigist ülejäänud süüdistatavatest. Göring teadis: „Võitjad on alati kohtunikud ja kaotajad süüalused.“ Kui protsessil kõneldi „agressiivsetest imperiaalsetest vallutussõdadest“, hüüatas Göring: „Ärge ajage mind naerma! Ameerika, Inglismaa ja Venemaa on kõik teinud täpselt sedasama oma riiklike püüdluste edendamiseks, kuid kui Saksamaa seda teeb, muutub see kuriteoks – sest meie kaotasime.“ Liitlaste silmakirjalikkus ei jäänud talle muidugi märkamatuks, kui ta küsis: „Kas venelased ei ole mitte massimõrvade tõelised asjatundjad?“ Samuti, kui Jackson küsis Erhard Milchilt tema suhtumise kohta õhurünnakutesse tsiviilobjektide vastu ehk terroripommitamisse, vastas Milch: „Ma ei suuda ette kujutada midagi julmemat ja vastumeelsemat kui sellised õhurünnakud; ja igaüks, kellel on veel kahtlusi, peab vaid heitma pilgu Hamburgile, Berliinile, Leipzigile, Ruhri linnadele ja eriti Dresdenile, et mõista, mida ma silmas pean.“

Göringi juhtlauseks oli: „Parem surra nagu lõvi kui sibada nagu jänes!“ Kui Jackson teda ristküsitles, ajas Göring kohtuniku segadusse ja alandas teda – mis häiris Jacksonit elu lõpuni. Göring võttis Jacksoni süüdistused meeleldi omaks, sest ta oli uhke Weimari vabariigi hävitamise üle. Jackson võttis teemaks natsionaalsotsialistide juhiprintsiibi ning teiste parteide mahasurumise, väites, et natsionaalsotsialistid ei uskunud valitsetavate nõusolekul põhinevasse valitsemisse. Vihjele, et natsionaalsotsialistlik partei olevat olnud ebapopulaarne diktatuur, mis valitses käsukorras, kasutas Göring võimalust vastata:

Ma pean juhiprintsiipi vajalikuks, sest varem eksisteerinud süsteem, mida me nimetasime parlamentaarseks või demokraatlikuks, oli viinud Saksamaa hävingu äärele. Ma võiksin meenutada, et ka teie enda president Roosevelt kuulutas: „Teatud rahvad Euroopas on hüljanud demokraatlikud struktuurid mitte seetõttu, et nad oleks vastu demokraatiale kui sellisele, vaid seetõttu, et demokraatia on esile toonud mehi, kes olid liiga nõrgad, et anda oma rahvale tööd ja leiba ning nende vajadusi täita. Seetõttu on rahvad säärase süsteemi ja selle esindajad hüljanud.“ See süsteem oli võimu kuritarvitamise ja haldussuutmatuse tõttu viinud hukatusse ning ainult tugev, selgelt määratletud juhtimishierarhia suutis taas korra taastada. Kuid mõistetagu õigesti – mitte rahva tahte vastaselt, vaid alles siis, kui rahvas oli aja jooksul ja mitmete valimiste kaudu väljendanud soovi usaldada oma saatus natsionaalsotsialistlikule juhtkonnale.

Niikaua kui mu vaenlane mind ähvardab ja nõuab absoluutset tingimusteta alistumist, võitlen ma viimse hingetõmbeni, sest mulle ei jää midagi muud kui ehk lootus, et mingil viisil võib saatus muutuda, isegi kui see näib võimatu.

Kui talt küsiti, kas ta on endiselt Hitlerile lojaalne, vastas Göring lihtsalt, et ta usub lojaalsuse säilitamisse raskuste ajal. Kui Jackson, püüdes meeleheitlikult päästa midagi 1935. aasta dokumendist, mille tema meeskond oli ekslikult tuvastanud tõendina natsionaalsotsialistide plaanist Reinimaa remilitariseerimiseks aasta enne selle toimumist, osutas paberi märgistusele „Ülisalajane“, nagu oleks see iseenesest ränk süü, pilkas Göring üleolevalt: ta ei mäleta ka, et sõjaeelsetel aastatel oleks avalikult publitseeritud Ameerika Ühendriikide ühendstaabi salajasi plaane. Kogu saalist kostis muhedat naeru. Jackson rebis kõrvaklapid peast ja viskas need maha ning pöördus seejärel pahuralt kohtunike poole palvega tunnistaja korrale kutsuda.

See kestis ja kestis. Riigimarsal ajas Jacksoni nii marru, et jurist hüüatas: „Göringist on saamas natside kangelane, sest ta julgeb Ameerika Ühendriikidele vastu rääkida. See äratab imetlust kõigis Saksamaale jäänud natsides ja ta mõjutab ka teisi süüdistatavaid sama tegema. Täna pärastlõunal tundsin peaaegu, et oleks olnud targem need mehed kohe maha lasta.“

Kohtuprotsessi ajal leidis aset huvitav Nõukogude intriig, kui Rudolf Hessi ja Hans Franki kaitsja Alfred Seidl sai enda valdusse Molotovi–Ribbentropi pakti salaprotokollide fotokoopia, mille olemasolu venelased eitasid. Seidl läks Rudenko juurde selle ehtsust kontrollima, kuid Rudenko sekretär käis korraks kabinetis ja ütles Seidlile, et Rudenko pole kohal, ning suunas ta ühe Rudenko abilise, Nikolai Zorja juurde. Kuigi Zorja tõrjus jutu kõrvale, nimetades seda „mõttetuks vestluseks“, ja kuigi tribunal täitis Stalini soove, vaikides dokumendi maha ning takistades selle lisamist tõendusmaterjalidesse, äratas selle tühipaljas mainimine menetluse käigus väljaande St. Louis Post-Dispatch tähelepanu, mis tegi salaprotokollid esimest korda Läänes avalikult kättesaadavaks.

Tänapäeval ollakse üldiselt seisukohal, et salaprotokollide fotokoopia andis Seidlile USA sõjavägi – külma sõja ühe avapauguna; igal juhul „oli Rudenko, tõrjudes mürgikarikat, millena Seidli kompromiteerivad dokumendid talle pidid näima, heitnud huntidele hoopis oma asetäitja Zorja. Erinevalt kolleegidest, kes kõik tulid Moskva prokuratuurist, oli Zorja võõras… Ta oli asendatav.“ Rudenko nägi ilmselgelt märke seinal; võimaldades MRP salaprotokollidel protsessi käigus lekkida, „ei vajanud Nürnbergi Nõukogude kindralid selgeltnägemisvõimeid, et aimata, kuidas suhtuks Stalin sellisesse läbikukkumisse“. Ja ennäe – kindralmajor Zorja leiti peagi surnuna oma kabinetist Õiguspalees, üheainsa kuulihaavaga peas. See kuulutati enesetapuks.

Kuigi ta väljendas aastaid hiljem ka kahtlusi, leidis Jackson esialgu, et Nürnbergi menetlus oli olnud üsna õiglane, eriti võrreldes Ameerika Ühendriikide armee Dachau „sõjakuritegude“ kohtuprotsessidega, kus allkirjade väljapressimiseks valeülestunnistustele kasutati veelgi jõhkramaid piinamisi. Lisaks nimelistele süüdistatavatele mõisteti ilma kohtuta süüdi terved NSDAP, Gestapo, SS-i ja julgeolekuteenistuse (SD) organisatsioonid koos iga nende liikmega. Kuigi Nürnbergi kohtunike arutelud on jäänud salajaseks, paljastavad Biddle’i isiklikud paberid, kui suures ulatuses olid kohtunikud otsustusvõimetud, kui teravalt nad vaidlesid isegi kõige lihtsamate küsimuste üle, kui kõhklevalt nad kuni viimase hetkeni edasi-tagasi pendeldasid ning kui sageli nad – vaatamata nädalate- ja kuudepikkustele istungitele – hoidsid kinni eksiarvamustest, millel puudus igasugune tõendus.

Irving märgib: „Nende arutelud paljastavad peaaegu ebareaalse õhkkonna, eluvõõra eemaldumise sõja ja rahu karmist tegelikkusest… Briti kohtunik – kõigist inimestest just tema – tundis, et süüdistatavat tuleb karistada Inglismaa linnade pommitamise üleskutse eest.“ Kõik peale kolme süüdistatava mõisteti süüdi; üksteist meest mõisteti surma poomise läbi. Parteikantselei juht ja Reichsleiter Martin Bormann mõisteti surma tagaselja, sest ta oli kadunud, kuid õigustatult surnuks peetud. Suuradmiral Karl Dönitz, mereväe ülemjuhataja, mõisteti süüdi „sõjakuritegudes“ piiramatu allveesõja pidamise eest – milles ameeriklased ja britid olid ise osalenud ning palju halastamatumalt kui Saksamaa. Biddle pidas „meie õigusemõistmise käsitluse seisukohalt solvavaks karistada kedagi selle eest, mida ise täpselt samamoodi on tehtud“, märkides, et „sakslased pidasid merel palju puhtamat sõda kui meie“. Biddle kirjutas Dönitzi kohta eriarvamuse, kuid ei esitanud seda kunagi. Tema vanglakaristust ei määratud selle konkreetse süüdistuse eest, vaid muude, sama alusetute süüdistuste alusel. Kogu vangistuse vältel sai Dönitz liitlaste sõjaväeohvitseridelt toetuskirju.

Teine eriti ebaõiglaselt koheldud süüdistatav – kelle lugu on omaettegi paeluv – oli Rudolf Hess, Hitleri asetäitja. 1941. aastal lendas Hess isiklikult Šotimaale ja maandus langevarjuga rahumissiooniks Ühendkuningriiki, mis osutus lõpuks viljatuks. Algul näis Hess Briti vangistuses olevat hullumeelsuse piiril – tõsiasi, mida Briti ja Nõukogude luureametnikud hoidsid salajas, kartes, et Hess oleks tulnud repatrieerida, kui teave tema teovõimetusest oleks avalikuks saanud. Hessi nimetamine „sõjakurjategijaks“ oli farsilik isegi siis, kui järgida neid eeldusi, mis liitlaste tribunali mõtteid varjutasid; nagu Irving selgitab:

Ta oli isiklikult välja andnud ringtelegrammi, mis peatas Kristalliöö julmused. Ta ei osalenud ühelgi Hitleri salajasel konverentsil… Nagu britid hästi teadsid, oli Hess püüdnud sõda peatada ja pommitamised lõpetada. Ta lahkus Saksamaalt enne rünnakut Venemaale… ja enne seda, mida 1970. aastatel hakati nimetama holokaustiks.

Suurema osa Nürnbergi kohtuprotsesside jooksul – lõpupoole sellest loobudes – teeskles Hess lõbusalt mälukaotust ja tegi seda märkimisväärse enesekindlusega, „rollist“ kordagi välja langemata. See amneesiaetendus seab niisiis kahtluse alla, kas ta oli Briti esialgses vangistuses üldse hulluks läinud. Igal juhul pani Hess, nagu ka Göring, avalikult väga piinlikku seisu Nürnbergi kohtunikud ja kõik psühhiaatrid, kellele oli tehtud ülesandeks uurida tema „seisundit“. Ta mõisteti eluks ajaks vangi ning suri 1987. aastal 93-aastasena salapäraselt kägistamise tagajärjel. Kui ta poleks aastaid varem rahu otsima püüdnud, oleks ta ehk pääsenud. Siin on meile kõigile omaette õppetund.

Jodl kirjutas oma naisele, et kui Surm peaks koputama tema kongi uksele, „ei leia ta minus murtud ja kahetsevat saaki, vaid uhke mehe, kes vaatab talle otse silmakoobastesse.“ Irving märgib: „Miski ei suutnud teda veenda, et ta olnuks sellise saatuse ära teeninud“. Oma viimases sõnavõtus tribunali ees ütles Jodl: „Sõltumata sellest, millise otsuse te minu suhtes langetate, lahkun ma siit kohtusaalist pea sama kõrgel, kui ma siia paljude kuude eest sisenesin… Sellises sõjas, kus vaippommitamisega tapeti sadu tuhandeid naisi ja lapsi ning kus partisanid kasutasid oma eesmärgi saavutamiseks kõiki – ja ma mõtlen kõiki – vahendeid, ei kujuta karmid meetodid, olgugi et rahvusvahelise õiguse seisukohalt küsitavad, endast kuritegusid moraali ega südametunnistuse vastu.“

Göring lõpetas oma kõne, kuulutades: „Saksa rahvas usaldas oma juhti. Rahvas on võidelnud truuduse, eneseohverduse ja vaprusega ning on selles heitluses elu ja surma peale, kuhu nad meelevaldselt paisati, ka ise kannatanud. Saksa rahvas on süüst vaba.” Hess lõpetas veelgi meelekindlamate sõnadega:

Mulle anti võimalus töötada paljude oma eluaastate jooksul suurima poja heaks, kelle mu maa on tuhande aasta jooksul sünnitanud. Isegi kui ma suudaksin, ei tahaks ma seda ajajärku oma minevikust kustutada. … Mul on hea meel teada, et olen täitnud oma kohuse oma rahva ees – oma kohuse sakslasena, rahvussotsialistina ja Juhi tõelise järgijana. Ma ei kahetse midagi. Kui ma elaksin oma elu uuesti, toimiksin taas nii, nagu olen nüüd toiminud, isegi kui teaksin, et lõpus juba vilgub minu ohverdamiseks matuselõke: mind ei puuduta, mida teevad surelikud. Tuleb aeg, mil seisan igavese kohtujärje ees. Talle annan aru ja tean, et Tema mõistab mind süütuks.

Jodl, Göring ja Wilhelm Keitel palusid, et neile lubataks sõdurisurm ning nad lastaks maha hukkamiskomando poolt, kuid tribunal jäi kindlaks, et nad tuleb poomise alandusega hukata. Keitel kirjutas: „Ma loovutan meelsasti oma elu minu karistusega nõutava lunastusena, kui mu ohver kiirendab saksa rahva heaolu ja aitab vabastada süüst Saksa relvajõud. Mul on vaid üks palve: et mulle võimaldataks surma mahalaskmise läbi.” Jodl, kes oma viimastel päevadel luges Knut Hamsuni kaksikromaani „Sügistähe all. Rändur mängib sordiiniga”, mõtiskles: „Võib-olla peab õiglane mees surema selleks, et tema haud võiks saada uue rahvusvahelise õiguse hälliks.”

Kuuldes, et Berliinis olid töölised streikinud pärast teadet kolme mehe õigeksmõistmisest, märkis Jodl kibedalt, et needsamad mehed olid vaevalt kaks aastat varem töötanud vabatahtlikult relvatehastes 14 või 16 tundi päevas; see näitas taas, kuidas poliitikat ja propagandat saab teha iga võimul oleva valitsuse sulasteks. Ta märkis: „Kui majesteetlik on iga kiskja, võrreldes homo sapiensiga.” Kirjas oma naisele kirjutas ta: „Las nad teevad minuga, mida tahavad; minu ambitsioon on, et ühel päeval näed sa minu nime Saksamaal aukartusega mainitavat; üksnes selle nimel ma suren, mitte kuulsuse ega varanduse, partei ega võimu pärast. Olles õppinud, et isegi need, kes õigeks mõisteti, ei ole julgenud uude Saksamaa ‘vabadusse’ astuda ilma, et neid kõikjal vihkamisega taga aetaks, olen hakanud surma hellitama.” Mõnede hukkamõistetute viimased kirjad lähedastele ei jõudnud – nagu ka suur osa nende muust postist – kunagi adressaatideni; need viimased testamendid jäeti alles või müüdi kogumisobjektidena.

Göringi abikaasa Emmy sai võimaluse enne hukkamist teda külastada; ta küsis: „Kas sa ei usu, et me kolmekesi oleme ühel päeval koos – vabaduses?” Mees vastas: „Ma palun sind, loobu lootusest.” Üks Göringi viimastest sedelitest, seda olulisem arvestades järgnenut, kõlas nii:

Ma pean äärmiselt maitsetuks lavastada meie surmadest etendus sensatsioonijanus ajakirjanikele. … See suur finaal ilmestab hästi siinse kohtu ja süüdistajate põhjatut madalust. Puhas teater algusest lõpuni! Täielik mädanenud komöödia! Ma mõistan väga hästi, et meie vaenlased tahavad meist vabaneda hirmu või viha tõttu. Kuid nende mainele tuleks kasuks teha see sõdurlikul viisil. Mina ise suren ilma kogu selle sensatsiooni ja avalikkuseta… Ma ei tunne vähimatki moraalset ega muud kohustust alluda minu ja Saksamaa vaenlaste surmaotsusele ega hukkamisele. Lähen rõõmuga teispoolsusse ja pean surma vabanemiseks. Loodan oma Jumala halastusele! Kahetsen sügavalt, et ma ei saa aidata oma kaaslastel (eriti feldmarssal Keitelil ja kindral Jodlil) pääseda sellest avalikust surmaetendusest. Kogu pingutus meid enesevigastamisest takistada oli vajalik üksnes selleks, et suur sensatsioon oleks valmis. Aga ohne mich [ilma minuta]!

On siiani – ja ilmselt jääbki – ebaselgeks, kuidas ta seda täpselt tegi, kuid vaid tunnid enne oma hukkamist sooritas riigimarssal Hermann Göring vesiniktsüaniidiga enesetapu, näpates liitlastelt nende kirsi tordil. Kõige tõenäolisema teooria kohaselt, mida toetab ka Irving, andis Göring Ameerika leitnandile Jack Wheelisele väärtuslike sulepeade ja käekelladega altkäemaksu, et too tooks tema isiklike asjade seast, mida hoiti luku taga, tsüaniidiampulli. Irving usub üsna veenvalt, et saksa vanglaarst Ludwig Pflücker toimetas tsüaniidi lõpuks Wheeliselt riigimarssalile.

Göring jättis maha kolm enesetapukirja, millest üks oli adresseeritud Liitlaste Kontrollnõukogule ühel tema viimastest allesjäänud ametlikest kirjapaberitest:

Ma oleksin lubanud teil mind kõhklemata maha lasta! Kuid Saksa riigimarssalit ei saa üles puua! Ma ei saa seda Saksamaa nimel lubada. Pealegi ei ole mul moraalset kohustust alluda oma vaenlaste õigusemõistmisele. Seetõttu olen valinud suure Hannibali surmaviisi… Algusest peale oli selge, et mulle mõistetakse surmanuhtlus, sest olen alati pidanud seda kohtuprotsessi võitjate puhtpoliitiliseks aktiks, kuid tahtsin selle oma rahva nimel lõpuni kanda ja ootasin vähemalt, et mulle ei keelataks sõdurisurma. Jumala, oma maa ja südametunnistuse ees tunnen end vabana süüst, mille vaenulik tribunal mulle omistas.

Irving märgib, et „pole kahtlust, et Hermann Göringi ‘põgenemine’ – sest nii ta seda vähemalt ise käsitles – tekitas Saksamaal elevust ajal, mil nälg varitses varemetes tänavatel ja vangilaagrites ning lüüasaamise alandust ja liitlaste okupatsiooni karmust vaevu taluti.” Ta oli stoiliselt talunud vangipõlve, surunud tribunali enda tingimustel nurka ja jätnud nad oma hukkamise rahulolust ilma; tema esinemine Nürnbergis näis seega täiuslikult kavandatud luigelauluna, mis kummitas rahvusvahelise sõjatribunali liikmeid elu lõpuni. Tõepoolest, 21 aastat hiljem, vahetult enne surma leukeemiasse, hüüdis USA Nürnbergi vangla komandant kolonel Burton Andrus oma pojale deliiriumis: „Mulle on just öeldud, et Göring on sooritanud enesetapu – ma pean minema ja sellega tegelema.” Andrus vaatas ringi, nagu otsiks oma vormi.

Surm poomise läbi

Joachim von Ribbentrop oli esimene; tema viimased sõnad enne luugi avanemist olid: „Jumal päästku Saksamaa ja olgu mu hinge vastu armuline. Minu viimane soov on ühtne Saksamaa, mõistmine ida ja lääne vahel ning rahu maa peal.” Wilhelm Keitel kuulutas: „Rohkem kui kaks miljonit Saksa sõdurit on langenud isamaa eest. Ma järgin nüüd neid ja oma poegi, kes andsid Saksamaa eest kõik!” Keiteli kukkumisel, märgib Irving, „pöördus raske luuk tagasi, purustades iga luu tema näos. Sama juhtus järgmiste hukkamõistetutega: võllapuu oli valesti kavandatud.” Alfred Rosenberg, intellektuaal, kes oli olnud okupeeritud Ida-alade riigiminister, vaikis. Hans Frankil, okupeeritud Poola kindralkuberneril, oli näol naeratus ja ta tänas seletamatul kombel oma Ameerika vangivalvurit Andrusi. Endine siseminister, Böömi- ja Määrimaa viimane kindralprotektor ning 1935. aasta Nürnbergi seaduste autor Wilhelm Frick kuulutas: „Elagu igavene Saksamaa!” Endiselt värvikas Julius Streicher hüüdis: „Heil Hitler! See on rõõmus juudipüha, kuid see on minu puurimipüha! Tuleb päev, mil bolševikud poovad teid kõiki!” Tüüringi gauleiter ja tööjõu rakendamise peavolinik Fritz Sauckel lausus: „Ma suren süütu mehena. Jumal päästku Saksamaa ja tehku ta taas suureks!” Alfred Jodl ütles: „Saadan tervitused oma kallitele. Tervitan oma kaaslasi. Saadan tervitused oma igavesele Saksamaale.” Arthur Seyss-Inquart, Madalmaade riigikomissar, sõnas: „Loodan, et see hukkamine on Teise maailmasõja tragöödia viimane vaatus ja et inimesed õpivad sellest eeskujust, nii et tõde ja mõistmine rahvaste vahel saaksid taastuda. Ma usun Saksamaasse.”

Göringi keha asetati kolmest võllapuust kahe vahele ja teised kehad tema kõrvale. Tehti fotosid; Irving kirjeldab seda nii: „Streicheril, Sauckelil, Frickil, Jodlil ja Seyss-Inquartil olid köied endiselt sõlmes kaela ümber. Keiteli, Jodli ja Fricki näod olid puruks pekstud. Fricki pea all olev padi oli verest läbi imbunud. Hiljem võeti kehad paljaks ja pildistati uuesti… Suletud kirstud viidi USA kontrolli all olevasse Dachau koonduslaagrisse ja tuhastati krematooriumis; tuhk puistati Müncheni jõkke.”

Kõik Keiteli kahe sõja jooksul teenitud autasud hävitati koos tema kahe Raudristi, nelja haavamedali, Luftwaffe pistoda ja feldmarssali sauaga; tema kaks kuldset parteimärki anti USA okupatsioonitsooni finantsdirektorile „kohtuprotsessi kulude katteks”. Jodli kolm Raudristi, haavamedal ja kampaanialindid hävitati, samuti Göringi Pour le Mérite ja kaks Raudristi; Göringi kaks lendava kotkaga, teemantidega kaunistatud plaatinast parteimärki saadeti pärast rahvussotsialistliku sümboolika hävitamist finantsdirektoraadile, nagu ka admiral Dönitzi teemantidega allveelaevamedal.

Nagu eespool mainitud, järgnes mitu sõjaväelist kohtuprotsessi, sealhulgas Nürnbergis veel ligi kakssada, sadu sakslasi poodi Landsbergi kindluses ning toimus Kaug-Ida Rahvusvaheline Sõjatribunal, kus keiserliku Jaapani vangidele sai samuti osaks Nürnbergi kohtlemine; viimase mõistis hukka kohtunik William Douglas, kes kirjutas: „See ei kõlvanud kohtuks, see oli võimuinstrument.”

Kohtunik Robert Jackson jäi oma kõrgetele ambitsioonidele kaugele alla, kuid saavutas osaliselt oma eesmärgi: Nürnbergist tärkas „rahvusvahelise õiguse” globalistliku raamistiku seeme. See oli siiski Pyrrhose võit, tulles „mõõtmatu” isikliku hinnaga. Kohtuniku poliitiline karjäär, mis oli olnud paljulubav, jooksis rööbastelt maha. Nürnbergi tõttu Ameerikast eemal viibides kaotas ta võimaluse saada USA ülemkohtunikuks, vahest isegi presidendiks, ning kohtuprotsessi eestvedamisega sai temast vastuoluline kuju. Irving selgitab: „Paljude silmis seostati teda samaaegselt toimunud skandaalsete sõjakuritegude kohtuprotsessidega, mida viisid läbi sõjaväevõimud.” Hoolimata Jacksoni isiklikest raskustest täitis Nürnberg oma suurema eesmärgi, mille nimel liitlased selle ülesande algselt ette võtsid.

Ei olnud juhus, et liitlased valisid oma alandusrituaaliks Nürnbergi. Just selles linnas, rahvussotsialistliku partei aastakongresside toimumiskohas aastail 1933–1938 ning Nürnbergi seaduste nimeandjas, oli Saksamaa kuulutanud võitu ja taastumist pärast Esimese maailmasõja järel kogetud kaotust ja alandust. Nürnbergis, Saksamaa taastamise ja III Reichi sünni kõige sümboolsemas paigas, pidasid liitlased Teise maailmasõja viimase lahingu. III Reichi langus kuulutati ametlikult välja ja raiuti „seaduseks” paigas, kus 1934. aasta parteikongressi, millest võttis osa üle seitsesaja tuhande sakslase, jäädvustas Leni Riefenstahl oma filmis „Tahte triumf”. Speeri valgusekatedraal ei säranud enam, olles mattunud läbitungimatusse pimedusse.

Kaks päeva enne oma hukkamist kirjutas Jodl oma naisele:

On juba hilja ja varsti kustuvad tuled. Kui meie sõbrad tulevad sind mu surmajärgsel õhtul vaatama, siis olgu see minu matuseparaad. Suurtükivankril lebab minu kirst ja kõik Saksa sõdurid marsivad koos minuga – ees need, kes on lahingus langenud, ja tagapool veel elavad.