Aasta tagasi ilmus sotsiaalmeediasse video, mis vallandas Saksamaal ja terves Euroopas tormi. Sylti saarel Põhjamere rannikul filmitud kaadris laulab seltskond noori inimesi Gigi d’Agostino hittlaulu „L’Amour Toujours” muudetud refrääniga: „Deutschland den Deutschen, Ausländer raus!“ – „Saksamaa sakslastele, välismaalased välja!“.
Tänaseks on sellest nooruslikust peohetkest saanud valus näide kaasaegse Saksamaa ühiskondlikust lõhestatusest. Kuidas on möödunud aasta mõjutanud videos osalenute elusid? Väljaanne Die Zeit uuris asja ja avaldas põhjaliku loo pealkirjaga „Kus nad nüüd on?“. Vastus on trööstitu: peoõhtu video muutis noorte elu tundmatuseni.
Skandaali keskmes olid edukast ja jõukast perest pärit noored – tudengid, praktikandid ja noored ettevõtjad, kellest paljud olid seotud nimekate tööandjatega nagu Deutsche Bank ja Vodafone. Video levik tõi neile kaasa ühiskondliku hukkamõistu, massilise isikuandmete avaldamise ehk doximise ning ka reaalsed sanktsioonid: töö- ja õppekohad kadusid, elukohad tuli vahetada, sotsiaalmeediast eemaldati täielikult nende digitaalsed jalajäljed.
Nende Instagrami, Facebooki ja LinkedIni kontod kadusid, samuti kustutati Google’i otsingutulemustest fotod, tsitaadid ja isegi kolmandate osapoolte postitused. Rünnakute sihtmärgiks sattusid mitte ainult noored ise, vaid ka nende pered – advokaadid, ettevõtjad, arstid. Solvanguid täis grafiti nende koduseintel sai karmiks reaalsuseks. Mitmed neist said ka ähvardusi, sealhulgas vägivalla ja seksuaalse väärkohtlemise sisuga.
Nelja videol osalenud inimese suhtes alustas Flensburgi prokuratuur kriminaaluurimist. Kolm juhtumit lõpetati, kuid üks noormees, kes tegi videos lühidalt n-ö “Saksa tervituse” žesti, mõisteti süüdi keelatud sümbolite kasutamises ja sai tingimisi karistuse ning 2500-eurose rahatrahvi, mis maksti heategevuseks. Tema kodu seintele soditi pärast intsidenti solvangud nagu “Sylti natsisiga”.
Saksa võimud reageerisid juhtumile tugevalt. Toonane liidukantsler Olaf Scholz nimetas videot “vastikuks”, siseminister Nancy Faeser lisas, et tegu on “häbiga Saksamaale”. Deutsche Bank ja teised tööandjad distantseerusid oma endistest töötajatest avalike seisukohavõttude kaudu.
Video levik on samas käivitanud ka laiema protestilaine: L’Amour Toujours on Saksamaal muutunud noorte seas immigratsioonivastaseks “võitluslauluks”, mida on kuulda olnud ka ühistranspordis korraldatud spontaansetel aktsioonidel. Võimud on reageerinud karmilt – korraldajad tuvastatakse ja karistatakse kiiresti, vältimaks protestide laienemist.
Juhtum on näide sügavast ühiskondlikust lõhest Saksamaal. Ühelt poolt nähakse videos osalenute tegevuses lubamatut vihaõhutust, teisalt tajutakse reaktsioone repressiivsena ning neis nähakse noorte vaba eneseväljenduse piiramist. Samuti tõstatab juhtum küsimuse: milline on Saksamaa ühiskondlik kliima, kui üks piduõhtul filmitud video võib muuta osalejate elu tundmatuseni? Saksa avalikkus arutleb, kus jookseb piir sõnavabaduse ja vihkamise vahel – ning milline on selle piiri ületamise hind “tänapäeva Saksamaal”.
