Kui kevadpäike oma soojuse ja valgusega maa jälle elule äratab, saabub ka aeg austada muistset pärandit ning pidada meeles neid iidseid traditsioone, mis on meie rahva juuri sügavalt puudutanud. Üks selline tähtpäev on maahingause püha, mis tänavu langeb 9. mail kokku ligupäevaga.
Maahingausel, mil maa puhkab ja rahu vajab, peaksime hoidma maad puutumatuna. Ligupäeval kogunesid inimesed üheskoos, et koristada ühiseid pesupesemise kohti. Need talitused olid naiste pärusmaa ning pärast tööd järgnesid pidustused – söödi, joodi, lauldi ja tantsiti.
Neljapäeval on Maaema sünnipäev, mis kannab rahvakalendris ka maahingause ja suure ristipäeva nime. Maahingause pühadus ulatub aegadesse, kus meie esivanemad elasid koos loodusega harmoonilises kooskõlas. See on päev, mil Maaema sünnib uuesti, kui kogu maa ja kõik sellel kasvav muutuvad pühaks. Vadjalaste seas on see päev tuntud kui maaentšäüzspäivä, mis tähendab maahingust ehk maapuhkust.
Põlvest põlve on edasi kantud tarkus, et maahingausel tuleb pidada rahu ja hoida maa puutumatuna. On ka öeldud, et seda tähistab kogu elusloodus: ükski rohi ei kasva sel päeval, linnud ei tee pesa ning igal elaval olendil tuleb puhata koos maaemaga. Vanade uskumuste kohaselt ei lähe maahingause päeval hapuks ei leib ega taar.
Maahingaus on aeg, mil kõik maa ja taimedega seotud tööd jäävad tegemata. Ei tohi künda ega kaevata, külvata ega istutada. Mitte midagi ei tohi teha, mis häiriks looduse rahu ja puhkust. Isegi murul magamine on keelatud, sest maahingausel on maa ja kõik selles elav püha.
Muistsed eestlased uskusid, et maahingause pidamata jätmine võib tuua kaasa õnnetusi ning halva saagi. Seetõttu oli kogu küla ühtekokku võetud, et tagada pühade tähtpäevade pidamine. Tänapäeval tasub meilgi meeles pidada nende aegade tarkust ja austada loodust ning selle pühi aegu.
Maaema, kes on kõigi eluandja ja toitja, väärib meie lõpmatut austust ja tänu. Neljapäeval, maahingause päeval, tasub võtta aeg maha ning pidada meeles oma esivanemate kombel Maaema sünnipäeva. Nii saame elus hoida meie iidseid traditsioone ning austada looduse ja tema jõudude suurust.
