Aetepäev, tuntud ka kui toose- või tuluselkäimapäev, oli muinaseestlaste kalendris märkimisväärne tähtpäev, mis oli seotud kaladega ning sümboliseeris sidet veevaimude ja viljakuse jõududega. Seda tähistati eelkõige aladel, kus üleujutustel kala massiliselt randa ja luhtadele ujus, peamiselt Peipsi järve ja sinna voolavate jõgede kallastel.

Kaladel oli oluline koht soomeugrilaste maailmaehituslikus süsteemis, sümboliseerides alumist ilma ja ühendust Toonelasse, eriti haugi näol. Toonelasse suunduv hing võis võtta haugi kuju, kes oli seotud viljakuse ja surmaga.

Saaremaal lasti esimene püütud kala tagasi vette sooviga, et see toimetaks sõnumi Vetevanale või Veteemale. Kala nimede mainimist kalaretkel keelati, et mitte ärritada vetehaldjaid, kes vastutasid kalaõnne eest.

Räpina kirikus kuuldud sosin “Ta tuli…” tühjendas kiriku kiiresti palvelistest, sest see tähendas, et kala tuli luhtadele. Et veenduda kalaõnnes, kraabiti jõgedesse ja järvedesse hõbedat.

Aetepäeva tähistati nii kala saabumise hetkel kui ka õhtul tuluse või tulepüügiga. Viimane käis paadi ette süüdatud tulede abil, meelitades kalu pimeduses lähemale.

Kalapüügiõnne tagamiseks ja vetejumalate heakskiidu saamiseks tehti aetepäeval taigusid, mille keskmes oli sageli viin, õlu ja seto rahva jaoks isegi Peko, olgugi et ta oli pigem seotud põllumajandusega.

Esimesest püügist anti osa koduloomadele – kukele, kassile, kitsedele ja lammastele –, mis oli osa muistsest rituaalist. Kala lasti tagasi vabadusse ka austusest Vetevana enese kala vastu ning talle anti ande, et tagada edasised saagirikkad püügid.

Vetevana, kalade karjane, nõudis andi, eriti rahutu mere korral, kui talle toodi rituaalselt anniks tükeldatud kala koos loitsusõnadega. See tagas hea kalaõnne ja püügiõnnistuse tulevikus.

Aetepäev tähistas muinaseestlaste jaoks sügavat ühendust veega, kaladega ja veevaimudega, mille austamine tagas viljakuse ning hea kala- ja saagirikkuse tulevikus.