Tšehhi julgeolekuteenistuse BIS hiljutised paljastused heidavad varju Moskva Patriarhaadi all tegutseva õigeusu kiriku tegevusele Euroopas. Karlovy Vary linnas tegutsenud Vene õigeusu kirikut kasutasid Vene sõjaväeluure GRU agendid salajasteks kohtumisteks ja Euroopa-vastaste infooperatsioonide koordineerimiseks.
Tšehhi ametivõimude sõnul ei ole tegu pelgalt vaimuliku keskusega. „See pole kirik traditsioonilises mõttes – see on osa Kremli masinavärgist,“ sõnas Tšehhi välisminister Jan Lipavský uudisteagentuurile ČTK. BISi andmetel olid mõned kirikus peetud kohtumised otseselt seotud vaenulike operatsioonidega Euroopa rahvusriikide vastu.
Endine Karlovy Vary koguduse juht, peapreester Nikolai Lištšenjuk saadeti riigist välja juba 2024. aastal riikliku julgeoleku kaalutlustel. Kohalikud ametnikud kirjeldasid teda kui Kremli lojaalset esindajat, kes kasutas oma vaimulikku positsiooni läänevastase propaganda levitamiseks.
Tšehhi uuriva ajakirjanduse portaal Odkryto.cz teatas, et kohe pärast Lištšenjuki lahkumist astus Vene Õigeusu Kirik samme oma vara kaitsmiseks sanktsioonide eest – Karlovy Vary kirikuhooned, sealhulgas Püha Peetruse ja Pauli kirik ning Villa Sofia, anti üle kiriku Ungari harule. Katset varade liikumist takistada finantsanalüütilisel ametil ei õnnestunud.
Karlovy Vary koguduse juhtimise võttis üle metropoliit Hilarion, keda peetakse patriarh Kirilli usaldusaluseks ja kes on varem juhtinud kirikut Ungaris. Väljaande Church Times andmeil sai Hilarion Budapesti suundudes ka Ungari ja seega ELi kodakondsuse. Samas kuulub ta Ukraina sanktsiooninimekirja ning on olnud seotud tõsiste isiklike skandaalidega, mida ta ise on nimetanud laimuks.
Moskva Patriarhaadi kirikute tegevus Euroopas ja nende seotus Venemaa riiklike huvidega on üha teravama rahvusvahelise tähelepanu all. Tšehhi juhtum toob esile, kuidas religioossed struktuurid võivad kujuneda varikateteks infooperatsioonidele ja luuretegevusele.
Eesti kontekstis omab see juhtum erilist tähendust. Eesti Kristlik Õigeusu Kirik on varasemalt viidanud soovile jääda kanoonilisse alluvusse Moskvaga, isegi kui see tähendab Eesti riigi institutsioonide mitteaktsepteerimist. Samal ajal on Moskva patriarh Kirill avalikult toetanud Venemaa agressiooni Ukrainas ning teda peetakse üheks Kremli peamiseks ideoloogiliseks toetajaks.
Seega tuleb tõsiselt kaaluda võimalust, et ka Eestis võib Moskva kiriku kaudu toimuda Vene mõjutustegevus. Üha keerukamaks muutuvas rahvusvahelises olukorras rõhutatakse vajadust käsitleda selliseid seoseid mitte ainult religioosse või kogukondliku küsimusena, vaid ka võimaliku julgeolekuohuna.
