Eestlaste kultuuriline enesemõistmine on harva olnud sirgjooneline. Oleme Euroopa äärealal, ajalooliste murdejoonte ristumiskohas, kus püsimajäämise eest on alati tulnud võidelda. Just seetõttu pole üllatav, et eestlaste jaoks tähistab soome-ugri pärand ka laiemat maailmataju – kuhu ja kuidas end kultuuriruumis paigutada.
Folklorist Madis Arukask on toonud välja, et Eesti on selles mõttes erandlik. ERR Novaatorile antud intervjuus märkis ta: „Eesti on ilmselt maailma kõige teadlikum soome-ugri maa.“ See ei tähenda üksnes teadlaste või kitsama huviliste ringi teadlikkust, vaid asjaolu, et keeleline ja kultuuriline päritolu on jõudnud haridusse, avalikku arutellu ja isegi igapäevasesse enesekuvandisse. „Eesti kultuuri nähakse tihtipeale lääne perspektiivist, aga eksistentsiaalselt oluline teine pool on varjus,“ rõhutab Arukask.
See teadlikkus ei ole tekkinud tühjale kohale. Väikerahva ajalugu on harjutanud eestlasi märkama haprust – keele, kultuuri ja mälu haavatavust. Kui rahvas on korduvalt pidanud kogema, kui kergesti võib kaduda oma rahvuslik iseseisvus, tekib paratamatult tundlikkus ka teiste sarnases olukorras olevate rahvaste suhtes.
Arukask sõnastab selle mõtte eriti selgelt: „Oleme väike rahvas ja meil võiks olla empaatiat veel väiksemate rahvaste suhtes. Suurtel rahvastel ei ole seda tunnetust.“ See ei ole moraalne etteheide suurtele, vaid kogemuslik erinevus. Rahvas, kelle arv ulatub kümnetesse või sadadesse miljonitesse, ei pea igapäevaselt mõtlema keele kadumisele; rahvas, kelle liikmeid on mõnikümmend tuhat, peab.
Soome-ugri rahvaste olukord Venemaa avarustes ei ole seetõttu eestlastele kauge teema. Me näeme selles sarnaseid stsenaariume, mida ajalugu on meiegi puhul näidanud. Kui keel taandub koduseks murdeks, kui noorem põlvkond kaotab sideme pärandiga, siis ei kao üksnes sõnad – kaob terve maailmatunnetus.
Just siin muutub soome-ugri teema Eesti jaoks eksistentsiaalseks, mitte folkloristlikuks. Nagu Arukask on rõhutanud, ei tegele eestlased soome-ugri küsimusega üksnes altruismist, vaid ka enesemõistmise pärast. „Minu jaoks on see pakkunud palju olemuslikke äratundmisi, oma rahvuse liikmena,“ on ta öelnud. „Need on asjad, mida on keeruline sügavuti ingliskeelsele publikule selgitada. Äratundmisrõõm on seotud oma etnilise tagapõhjaga.“
Rahvuse püsimine on seega keeleline, kultuuriline ja eetiline valik, mida igaüks meist saab iseenda jaoks langetada. Valik märgata väikest, hoida haprat ja mõista, et identiteeti tuleb teadlikult kanda.
