Lääne-Virumaal Miila hiiemäel toimunud raie on käivitanud pöördumised ja arutelud looduslike pühapaikade kaitse, metsaregistri andmete ning vastutuse üle. Maarahva Meedia käis sündmuspaika jäädvustamas koos Virumaa Põlisrahva Mahu kihelkonna tuumrühma esindaja Xavier-Alexander Aasaga. Hiiel käigu järel algatati pöördumine Virumaa Põlisrahva Seltsingu ning EVT Põlisrahvaste SA poole, et alustada edasisi menetlusi ja leida võimalusi tekitatud kahju heastamiseks ning sarnaste juhtumite vältimiseks tulevikus.
Pöördumises hinnatakse Miila hiiemäel toimunut pärandmaastiku ja põlisrahvaste õiguste rikkumisena. Avalduses juhitakse tähelepanu, et riik ei ole piisavalt rakendanud rahvusvaheliselt tunnustatud põlisrahvaste õiguste kaitse põhimõtteid, mis on viinud olukorrani, kus koostöö pühapaikade hoidjate ja riigiasutuste vahel on puudulik. Hiite Maja andmetel on viimase 17 aasta jooksul raietega kahjustatud või lagedaks raiutud hinnanguliselt iga kolmas kaardistatud pühapaik ning raiemaht pühapaikades on viimastel aastatel märgatavalt kasvanud.
Juhtumiga seoses on avalikkuse ette tulnud ka väikeettevõtja selgitused, keda Postimees nimetab Raidoks. Ettevõtja sõnul ostis ta raieõiguse ning lähtus töö alustamisel metsaregistri andmetest, kus puudus viide hiiemäe olemasolule. Probleem ilmnes siis, kui puitu pakuti FSC sertifikaati omavale kokkuostjale, kelle süsteem tuvastas, et raieala kattub loodusliku pühapaigaga. Seepeale peatati tööd.
Raido kinnitas, et tal puudus teadlik kavatsus pühapaika kahjustada ning olukord on talle kaasa toonud märkimisväärse majandusliku kahju. Tema hinnangul on tekkinud vastuolu riiklike andmekogude ja FSC looduslike pühapaikade kaardi vahel, kus viimane näitas hiiemäge õiges asukohas, samas kui metsaregistriga seotud pärandkultuuri kaart kajastas objekti valesti.
SA Hiite Maja juht Ahto Kaasik märkis, et Miila hiiemäe asukoht on ajaloolistes allikates ja kohanimedes tuntud juba alates 19. sajandist ning olnud ka muinsuskaitse all. Tema sõnul tuvastati hiiemäe vale asukoht pärandkultuuri kaardil juba 2018. aastal ning Muinsuskaitseamet algatas ümbermärkimise protsessi 2021. aastal, kuid see ei ole siiani lõpule jõudnud.
Maaomaniku esindaja on väitnud, et hiiemäe olemasolust ei oldud teadlikud ning raietööde ulatus olevat olnud vaidlusalune. Samas on maaüksusele väljastatud mitu lageraieluba, mida saab taotleda üksnes metsaomanik. Ka metsaühistu esindaja Meelis Matkamäe ütles, et ühistu ei olnud väidetavalt toimunud menetlustega kursis ning avaldas muret, et omaniku olukorda võidi ära kasutada.
Ekspertide hinnangul oleks üks võimalikke lahendusi looduslike pühapaikade kaardikihi sidumine metsaregistriga. Ahto Kaasiku sõnul annaks see raieteatiste esitamisel automaatse hoiatuse pühapaiga olemasolu kohta ning võimaldaks teha teadlikumaid otsuseid. Praegu kasutatakse pühapaikade kaarti FSC sertifitseerimissüsteemis, kuid see ei ole integreeritud riiklikku metsaregistrisse.
Kliimaministeerium on seni leidnud, et kaardikiht ei ole läbinud ametlikku inventeerimisprotsessi ning seetõttu ei saa seda riiklikus registris kuvada. Muinsuskaitseamet on samas kinnitanud, et looduslike pühapaikade kaardirakendusel on oluline väärtus ning arutelud selle kasutamise üle jätkuvad.
Miila hiiemäe juhtum ei ole ainulaadne. Puudulike või aeglaselt uuenevate andmete tõttu on viimastel aastatel raiutud ka Natura 2000 kaitse all olevaid metsaelupaiku. Asjatundjate hinnangul näitab see laiemat süsteemset probleemi, kus inventeerimise, registrite ja tegeliku metsandustegevuse vahel esineb ajanihe, mis võib viia pöördumatute kahjudeni nii loodusele kui kultuuripärandile.
