Loe I osa siit.
Loe II osa siit.

Kogu rahvusväeosade põnevat ajalugu ühe artikliga kirjeldada ei jõua, seetõttu üritan kokku võtta märgilised verstapostid rahvusväeosade alguse, moodustamise ja meelsuse juures. Meelsus, nagu on selgunud, oligi määrav tegur väeosade tegutsemisel ja just sealt jooksis ka veelahe punaste ja rahvuslaste vahel. Samas olgu märgitud, et kogu tegevus sündis revolutsioonikeerises ja seetõttu oli neis pidevalt sees revolutsioonilist alget. Punane ja rahvuslik üritus olid alguses kohati eristamatult läbipõimunud, mistõttu alles 1917. aasta jooksul selgines, kes millisele poolele jäi. Näiteks kirjandusteadlane ja luuletaja Gustav Suits, kelle read on Tallinna Vabadussambal, kuulus revolutsioonilisse esseeride parteisse ja esitas 1918. aastal punasele võimule ideekavandi “Eesti Töövabariik” omariiklusest. Omapärased keerdkäigud olid revolutsiooni käigus kirjanik A. H. Tammsaare sugulastel: kirjaniku kälimees Artur Vallner oli tuntud eesti intelligent Petrogradis, kes oli Veebruarirevolutsiooni järel korraldatud Petrogradi massimeeleavalduse peakorraldaja, mille tulemusel andis Kerenski õiguse muuta Eesti üheks kubermanguks ja tagada autonomia. Mis veelgi märgilisem: kui meeleavaldusel liikus Vallner kolonni ees sinimustvalge lipuga, siis hiljem sai temast veendunud kommunist, kes jäi elama Nõukogude Venemaale, kus ta kõrvaldati Stalini “suure terrori” käigus 1938. aastal. Kirjaniku venna Paul Hanseni kohta teatakse aga märkida, kuidas ta koos Tallinna Eesti Sõjaväelaste Saadikute nõukogu esindajate delegatsiooniga käis protesteerimas Maapäeva laialisaatmise vastu 1917. aasta sügisel. Nimetatud nõukogu oligi moodustatud vastukaaluks punastele tööliste ja soldatite nõukogudele, et anda häält rahvusväeosadele.

Rahvusväeosade tekkimise osas Vene tsaaririigis I maailmasõjas saab kokkuvõtvalt öelda, et põhjapoolsematest vähemusrahvastest tekkisid sõjast aktiivselt osa võtnud suuremad üksused vaid lätlastel, kelle kütipataljoni kogusid Daugava rinnetel kuulsust ja samas makstes selle eest suurt vereohvrit. Kuna Saksa idarinne oli 1915. aastal juba jõudnud Lätimaa (toona Kuramaa kubermang) pinnale, siis sattusid esialgu pooljuhuslikult rindele ka lätlastest koosnevad maakaitseüksused. Nende esialgne edu Miitavi (Jelgava) all tekitas lätlastes üldrahvaliku vaimustuse, mille tulemusel üliõpilased, rahvuslikud poliitikud ja ühiskonnategelased tegid üleskutseid ja nõupidamisi läti üksuste moodustamiseks. Esitati vastav pöördumine Looderinde ülemjuhatajale, mis ka rahuldati. Pärmil paisunud lätlaste kütipataljonide (arvuliselt üle 20 000 mehe) algsele eduloole kujunes traagiline varjund, kuna lätlastest poliitikud ei olnud piisavalt ettenägelikud. Läti üksusi kasutati kõige ohtlikumates rindelõikudes, tihti ilma piisava suurtükitule toetuseta, kasutades neid n-ö kahurilihana. Nagu kirjutab ajaloolane Ago Pajur, said algselt rahvuslikult meelestatud üksused lahingutes (eriti Väina jõel ja nn Jõululahingutes Riia all) suuri kaotusi ja täiendati sundmobiliseeritute ja täiendusmeestega, kelle meelsus oli juba märksa nõrgem, sisaldades hoopis rohkem ka enamlikku elementi. Lühidalt kokku võttes muutusid läti kütipataljonid revolutsiooni tulemusel 100%-selt enamlikuks, muutudes Moskvasse taganemise järel Lenini kõige ustavamaks väeüksuseks, keda üritati Briti saadiku Lockharti vandenõu käigus ka meelitada revolutsiooni kukutama, see katse aga ebaõnnestus läti küttide topeltmängu tõttu. Kokkuvõttes võitlesid läti punakütid lõpuni Nõukogude Venemaa eest, seejuures võideldi nii Eesti Vabariigi kui hiljem ka iseseisva Läti armee vastu.

Lätlaste rahvusüksuste vastuoluline saatus seetõttu pigem heidutas eestlasi ja sundis ettevaatusele. Esialgse lätlaste vaimustusega läksid 1916. aastal kaasa vaid Tartu seltskonnategelased, Jaan Tõnissoni eestvedamisel toimus Tartus salajane nõupidamine, kus rahvusväeosade küsimust arutati. Prohvetlikuks osutusid siin haigena kohale tulnud vana ärkamisaegse poliitiku Villem Reimani sõnad: Teie kardate veriseid ohvreid ja tahate neid võimalikult ära hoida. Mina kardan, et kui see “õige aeg” tuleb, et siis üldse enam julgust ei ole midagi teha. On rahvaste elus aegu, kus veksleid, mida välja on antud, ainult verega lunastada võib. Tema seisukohti toetas Jaan Tõnisson. Siiski jäi peale Tallinna esindajate seisukoht, et rahvusväeosade moodustamisega ei maksa kiirustada. Tagantjärgi tarkusena saab nentida, et eestlaste demokraatlikud otsused olid neil murrangulistel aegadel pea alati kaalutletud ja õiged. Kuigi paljud arvasid toona, et eestlased jäid rahvusväeosade moodustamisega hiljaks, osutus tõeks hoopis vastupidine, kuna enne revolutsiooni moodustatud väeosad oleksid võinud hävida lahingutes, revolutsiooni käigus laiali laguneda või enamlaste poolt üle võetud saada. Just revolutsiooni “kaitsva tiiva all” õnnestus eestlastel väeosade moodustamine edukamalt kui ühelgi teisel vähemusrahval impeeriumis.

Lähinaabritest väärivad märkimist ukrainlased, kes mitmel puhul rahvusväeosade moodustamise eest koos eestlastega võitlesid – eestlased ja ukrainlased innustasid selle tegevuses üksteist. Ühe näitena, meenutab Jüri Hellat, kuidas Viiburi Eesti seltsi poolt koostatud märgukiri, milles kutsutakse sisuliselt üles kõigi vähemusrahvaste oma asutavate kogude moodustamisele üle Venemaa ja sisuliselt rahvaste enesemääramiseõiguse rakendamist. Kõige enam võtnud eestlaste märgukirjast eeskuju just ukrainlased, märgukirja koopia saadetud Ukraina raadale. Ka paljudes teistes episoodides olid ukrainlased eestlaste liitlasteks impeeriumi rahvastevanglast pääsemiseks. Ajaloolistel põhjustel õnnestus eestlaste põgenemiskatse paremini kui ukrainlastel. Viiburi eestlaste kõrval oli oluliseks sündmuseks Lappeenrantas Soome eesti sõjaväelaste kongress, kust võttis osa arvukalt poliitikuid ja mis toimus enne Tallinna suurt kongressi. Kuid nagu on erinevates allikates meenutatud, moodustati tulevaste rahvusväeosade rakukesi üle terve Tsaari-Venemaa, kust nagu ürgjõuliselt asusid vabadust ihkavad eesti sõjaväelased koonduma.

Määravaks oli siiski Veebruarirevolutsiooni järel sündmuste areng Tallinnas. Tallinnas paiknesid demoraliseerunud ja rüüstamistega kuulsust kogunud Dankovski rügement 118. diviisist, mis otsustati peatselt Tallinnast välja viia, asemele vajati uusi üksusi. Nagu meenutab Konrad Rotschild, viis sellekohase info rügemendi nõukogust vabatahtlik Johannes poliitik Eduard Laamanile, kes viis viimase kokku Jüri Vilmsiga. Ühise arupidamise tulemusel otsustati, et tuleb revolutsiooniliste nõupidamiste eeskujul kokku kutsuda kõik Tallinna garnisonis viibivad eesti sõjaväelased Grand Marina teatrisse 28. märtsil (vana kalender). Nagu märgib Rotschild, oli peale 300–400 sõjaväelase kohal ka kaks silmatorkavat eraisikut, kes seisid diametraalselt erinevatel seisukohtadel: Johan Pitka ja Jaan Anvelt. Johan Pitka isik siinkohal pikemat tutvustamist ei vaja, aga bolševik Anvelti osas tasub mainida, et Eesti ajalugu ei tunne oma rahva huvide vastu kõvemini võidelnud eestlast. Teda meenutatakse erinevatelt sõjaväelaste kongressidelt mässajana korduvalt ja on ka meenutatud, et kui tema vastutegevus lõpuks teistele kannatamatult ärritavaks muutus, võeti temalt koosoleku otsusega sõnaõigus. Ajaloolise paradoksina ei langenud Eesti-vastane kommunist ja 1924. aasta detsembriputši korraldaja Anvelt mitte eestlase kuulist, vaid hävitati Stalini Suure terrori käigus 1937. aastal.

Ajalooline Grand Marina kõnekoosolek aga õnnestus täielikult ja on ühtlasi pöördeliseks sündmuseks Eesti ajaloos, mida tänini ei tähista isegi kõige väiksem mälestustahvel (tänase Vene kultuurikeskuse seinal). Koosolekul valiti 10-liikmeline komisjon (hilisem Eesti Sõjaväelaste Büroo), mille juhtimisel võeti vastu 6-punktiline resolutsioon rahvusväeosade moodustamisest. Selle järel algas aktiivne tegevus, asutati bürood ja haruosakonnad erinevates Eesti linnades. Noored ohvitserid nagu Lukk, W. Tomingas ja Th. Käärik asusid korduvatele komandeeringutele Petrogradi ja Helsingisse, et sisuliselt läbi suruda eestlaste soovi rahvusväeosade moodustamiseks. Viimane võtmemoment Kerenski juures sai artikli alguses juba mainitud, tegelikult eelnes sellele veel kümneid episoode Vene armee käsuahelas ja bürokraatias, et erinevatelt kindralstaabi ohvitseridelt, rindeülematelt ja kõrgematelt sõjaväelastelt heakskiitu saada. Nende sündmuste kirjeldused võtaksid liialt ruumi, kuid igal juhul oli taaskord oma roll nii enamlaste vastukihutustööl kui ka revolutsiooniaegses segaduses oleval käsuahelal. Järgnevaks küsimuseks oli rügemendile ülema leidmine, eelistatult otsiti eesti ohvitsere. Esimese kandidaadina pakuti välja kolonel Aleksander Tõnisson, keda toetasid eriti Tartu ringkonnad. Petrogradi eesti sõjaväe komiteest saadi 16. aprillil Käärikult telegramm, et kolonel Tõnisson on pakkumise vastu võtnud ja teel Tallinna. Nii saigi Tõnissonist esimese eesti rahvusväeosa ülem, eestlased olid pärast sajandeid orjaiket saanud taas võimaluse luua rahvuslik sõjavägi.

Teine rahvusväeosade “vanaisa” (“Vana Õkva” nagu teda Vabadussõja ajal kutsuti) Ernst Põdder meenutab hetke kui kuulis rahvusväeosade moodustamisest Eestis, asudes ise parasjagu Austria rindel (tänapäeva Ida-Poolas), enne peatselt algavat Kerenski ofensiivi. Nagu kindral Põdder meenutab, oli korralagedus armees täielik, mõned diviisid olid mehitatud ainult veerandi ulatuses – ka Kerenski ise olevat deklareerinud, et sõdima ei pea kohustusest, vaid isamaa-armastusest. Kuidas sellises olukorras veel jätkata maailmasõda, võib igaüks ise arvata. Põdder otsis võimalust pääseda Petrogradi ja sealt kodumaale, et liituda rahvusväeosaga. Ettekäändeks sõiduks sai ta üksuste lippude viimise pealinna, kus need tuli uue võimutähistega ümber kujundada, niisiis kindral mahitas korpuseülema loaga end lippude kulleriks. Petrogradi jõudnuna üritas kindral Põdder leida infot rahvusväeosade kohta, kuid ei saanud vastust ei revolutsioonilisest peastaabist ega kindralstaabist, misjärel otsustas ta suunduda rongiga Tallinna suunas, et sealt rohkem infot saada. Narvas märkas kindral Põdder sõdurit, kelle õlakul oli vene kirillitsas э-täht. Et kindral säärast õlakut varem Vene armees näinud ei olnud, küsis ta sõdurilt, mida see tähistab. Saades vastuseks, et sõdur kuulub 1. eesti polku ja sõidab Rakverre, oli meestel tee ühine. Rakveres leidis Põdder polguülemana eest kunagise koolivenna polkovnik Tõnissoni, kes korraldas ületoomise ja võttis ta enda abiks. E-täht saigi huvitaval kombel Vabadussõjas ja hiljem ka II maailmasõjas eesti väeüksuste tunnuseks, siis küll juba peegelpildis ladina tähestiku järgi. Samuti on meenutatud, et mitmed komandosõnad ja sõjalised terminid pärinevad tegelikult 1917. aasta rahvusväeosadest.

Kindral Põdder oli hiljem tegev mitmete väeosade juhtimises, aga eriti silmapaistev oli tema roll riigi iseseisvumisel, kuna just tema oli see ülem, kes saatis Haapsalust kulleri Tallinnasse, et pakkuda Maapäevale kaitset iseseisvuse väljakuulutamiseks. Samuti lähetas ta enne sakslaste dessanti Saaremaale saadikud E. Alveri ja O. Mamersi, kes pidasid von Seckendorffiga salajasi läbirääkimisi, millega teatati Eesti vägede neutraalusest I maailmasõjas ja lubati mitte osutada vastupanu. Samal ajal mängis Põdder Haapsalus telefonimängu Tallinnas paiknenud bolševike juhi Anveltiga, kes andis Nõukogude võimu poolt korralduse sakslaste vastu lahingusse minna. Põdder võitis aega ettekäänetega, et peab uue korra järgi “polgukomiteega” läbirääkimisi. Mingeid läbirääkimisi loomulikult polnud, kuna 3. eesti polgus oli distsipliin korralik ja enamlaste mõju olematu.

21. veebruaril Haapsalus maabunud Saksa vägedele läks kindral Põdder vastu ametliku delegatsiooniga, teatades Eesti iseseisvuse väljakuulutamisest (ametlik väljakuulutamine algas küll alles 2 päeva hiljem Pärnus) ja Eesti neutraalsusest I maailmasõjas. Vormistati ka kirjalik leping, mille kirjutajaks oli K. A. Hindrey, millega märgiti, et Saksa komandör on nõus Eesti väeosale relvade kättejäämine ja deklareeriti vastastikku sõbralikke taotlusi. Kuigi Eesti väeosad demobiliseeriti okupatsioonijõudude poolt vähem kui paari kuuga, on Hindrey Haapsalus kirjutatud dokument siiski suure ajaloolise väärtusega, kuna see oli esimene kord pärast Toreida vaherahu (1212–1215), mil võõrvõim tunnustab lepinguga Eesti sõjaväe eksistentsi. Põdder meenutas veel, et Johan Pitka teatas talle peatselt, et Saksa okupatsioonivõim soosib kodanliku Omakaitse moodustamist – mis ühtlasi tähendas, et Pitka ja Põdder asutasidki rahvusväeosade laialisaatmise järel poolpõrandaaluse Omakaitse loomist, mis okupatsiooni lõppedes nimetati ümber Kaitseliiduks.

Paljude põnevate ja ajalooliste momentide jäädvustamine, mis on seotud rahvusväeosade tegevusega 1917–1918, väljub artikli piiridest, aga lõpetuseks väärivad ära märkimist paar episoodi, mis näitavad, kui tugev oli eestlaste südamesoov iseseisvumiseks, seda isegi valitseva enamliku poliitilise võimu, propaganda ja vägivalla ähvarduste kiuste. Esiteks väärib märkimist, et I sõjaväelaste kongressi tulemusel (toimus juulis 1917) koostati resolutsioon, mille järgi nõuti sisuliselt täiemahulist autonoomia rakendamist ja enesemääramisõigust, sisuliselt autonoomiat Vene föderatsiooni osariigina. II sõjaväelaste kongressi resolutsioonis (jaanuaris 1918) esineti aga juba märksa söakamate nõudmistega, kus nõutakse Eesti riigi kuulutamist “Iseseisvaks töövabariigiks” tema rahvuslikul asualal. Resolutsiooni sisu on veelgi kõnekam, kui arvestada sinna juurde poliitilist konteksti. Esiteks olid võimud keeldunud mõlema kongressi toimumiseks loa andmisest, kuid mõlemad kongressid toimusid sisuliselt “revolutsiooni õiguse” alusel ehk siis omaalgatuslikult, kusjuures delegaatidega oli esindatud mõlemal kongressil üle 50 000 eesti sõjaväelase, mis andis sellele arvestatava demokraatliku mandaadi. Mis veelgi kõnekam: teine kongress toimus pärast Oktoobripööret, mil bolševikud olid haaranud terrori abil riigis võimu, kusjuures kongressi toimumiseks esitas eraldi palve Jaan Anvelt isiklikult (ei rahuldatud). Seda sammu ta ilmselt küll hiljem kahetses, kuna enamlased olid hääletamise lõpptulemuse üle tulivihased. Vaatamata kongressi äärmiselt vasakpoolsele poliitilisele meelsusele, mille käigus muuhulgas tehti vahepeal ettepanekuid arreteerida kongressil viibinud kindral Soots, toetati kongressi lõpus ülekaalukalt siiski sotsialistide ettepanekut iseseisvast Eestist. Resolutsiooni ettekandjaks oli muide hilisem tuntud juunikommunist ja kirjanik Johannes Semper. Kui sellisel vasakpoolsel kongressil hääletati Kingisepa ja Anvelti valitsetud Eestis ülekaalukalt Eesti iseseisvuse poolt, pole vähimatki kahtlust, kui kindel oli Eesti rahva tee iseseisvuse suunal.

Väga ilmekad oli Pärnu sündmuste kõrval ka Viljandi episood. Vähesed teavad, et eestlastel oli enne iseseisvumist ka oma ratsaüksus – ratsakomando, millest sooviti kujundada Artur Stolzeni juhtimisel ratsaväedivisjon. Ühena viimastest õnnestus detsembrikuuks 1917 lõpuks varustada seni põllutöödel virelenud ratsaväeüksus, mis saadeti formeerimisele uude asukohta Viljandisse. Üksuse jaoks rekvireeriti taludest hobuseid, osteti juurde Vene sõjaväelt ja varustati üksust Peeter Suure merekindluse varudest. Üksuse tegevust aitas rahastada ka hilisem Vabadussõja hing Johan Pitka isiklikult. Ratsaüksus saadeti saatuse irooniana Viljandisse aga täpselt sel hetkel, mil enamlased olid jõuga üle võtnud võimu Kerenski aegselt maavalitsuselt ja selle liikmed arreteerinud. Kuna maavalitsus oli seisnud ka ratsaväeüksuse varustamise eest, otsustasid ratsaväelased pikema jututa maavalitsuse liikmed vabastada. Järgnes Pärnu sündmustele sarnanev võitlus võimu üle, kusjuures Viljandi kommunistid detsembri lõpus isegi Tallinnast 90-liikmelise punaväe üksuse endale appi oli kutsunud, kes küll ratsaväge kartes poolel teel tagasi oli pöördunud. Kemplus jätkus veel paar nädalat, selle jooksul jõuti maavalitsuse liikmed veel korra arreteerida ja uuesti ratsaväe poolt vabastada.

Punaste eesmärk vastava tööliste ja soldatite nõukogu resolutsiooni järgi oli ratsaväeüksus relvitustada ja laiali saata. Et otsust Viljandi ratsaüksuse laialisaatmiseks täide viia, oli plaanis appi kutsuda teine enamlik ratsaväedivisjon, mis ka plaani võeti. Siin tuli ette juhtide vastuolu (mis kordus Laidoneri ja Pitka vahel paaris episoodis ka Vabadussõjas), kus Pitka käskinud rahvuslikul ratsaväeüksusel kindlasti relvaga sõjaväele vastu astuda – Laidoner relvastatud vastupanu oma telegrammiga aga rangelt keelanud. Määravaks sai siiski üksuse enda nõrk organiseeritus ja poliitiline sõltuvus erinevadest punaste üksuste nõukogudest. Jõulude ajal kutsuti korduvalt kokku erinevatest naaberüksuste (12. armee jt) täidesaatvatest nõukogudest esindajad, komisjonis oli teiste hulgas ka hilisem Vabadussõja veteran ja peaminister Otto Tief, kes üritasid olukorda rahustada ja tüli lahutada. Mõistlikust arutelust aga suuremat kasu polnud, kiiresti sai ilmsiks, et punastel muud eesmärki ei olnudki, kui “kontrrevolutsioonilise” ratsaväeüksuse likvideerimine ja tüli puhuti taas üles. Siin oli näha, et sissetulnud üksusel ei olnud erinevalt Pärnust kindlat jalgealust ja ülemustel head poliitilist vaistu olukorra lahendamiseks. Üksuse ümberpaigutamise asemel, mis oleks toonud ajutise rahunemise, tüli üha paisus, kuni enamlased uuel aastal oma tahtmise said ja osaliselt puhkusel olnud ratsavägi aeti jõuga laiali aeti, osaliselt väeosa ka relvadest vabastati. Osa ratsameestest jõudis põgeneda Tallinna.

Eesti rahvusväeosade moodustamisel ei olnud ainult sõjaline või diplomaatiline mõju, sellel oli eelkõige hindamatu mõju rahvuslikult mõtlevate sõjaväelaste ja poliitikute ühendamisel. Bernhard Moik tõstab mälestustes esile, kuidas sai novembris 1917 Austria rindel olles teada rahvusväeosade moodustamisest ja lahkus esimesel võimalusel väeosast, et teenida kodumaal. Tallinna Sõjaväelaste Ülemkomiteest sai ta juhise minna moodustatavasse 1. diviisi staapi ja sattus niiviisi tööle värske staabiülema Jaan Sootsi alluvusse, ta meenutub hämmastusega, kui palju energiat jätkus tegevuseks Jaan Sootsil (sama meenutatakse mälestustes Pitka kohta). Lugedes Haapsalus asunud 1. polgu kohta kirjutatud mälestusi ja iseäranis tollase ohvitseridekogu nimekirja (K. Parts, O. Kurvits, O. Mamers, O. Luiga, A. Irv, Th. Rõuk, J. Poopuu, A. Seiman jt) pole imestada Haapsalu polgu “kasakate” hirmuäratavat kuvandit punaste seas. Saame siit nimekirjast teada ju järjepanu tulevaste Vabadussõja kangelaste ja soomusrongi ülemate nimesid.

Just rahvusväeosades pandi alus sellele meelsusele, millega hiljem mindi Vabadussõtta. Kõigi nende Vabadussõja sangarite panus oli juba varem määratult suur, mainides kas või Andres Larkat, keda hiljem Pätsi-Laidoneri riigipöörde järel koos vabadussõjalastega taga kiusati. Kindral Põdder on meenutanud, kuidas Saksa okupatsioonist alates asusid nad koos Larkaga loodava (põrandaaluse) Kaitseliidu põhikirja koostama, Larka oli olnud ka Ajutise Valitsuse sõjaminister ja Laidoneri lahkudes Eesti sõjaväe ülem. Jaan Tõnisson on I Eesti polgu 15.aastapäeva kõnes meenutanud kui idealistlik oli see vaim, mis ajendas patrioote nagu Arnold Jürgens (langes koos Vilmsiga) ennastsalgavalt juhtima Eesti Sõjaväelaste Bürood, mainides ära ka vanema põlvkonna poliitikud K. Pätsi, J. Pitka ja A. Uibopuu, nende kõrval meenutades avaliku elu tegelasi kes loodavat sõjaväge rahaliselt toetasid, ilma vähimagi lootuseta midagi sellest rahast tagasi saada. Nagu lõpetas 1930. aastal mõrvatud kindral Unt mälestused rahvusväeosa kümnenda aastapäeva tervituses: “Vabale ja iseseisvale Eestile jääme truuks surmani.”