Eesti riigi loomiseks läks vaja eesti jonni, poliitilist vaistu ja sõduriõnne. Eesti rahvusväeosade moodustamisel I maailmasõja ajal ei olnud ainult sõjaline või diplomaatiline mõju, sellel oli eelkõige hindamatu mõju rahvuslikult mõtlevate sõjaväelaste ja poliitikute ühendamisel. Just rahvusväeosades pandi alus sellele meelsusele, millega hiljem mindi Vabadussõtta, kirjutab esseist ning Eesti Rahvuslaste ja Konservatiivide (ERK) liige Mihkel Langebraun.
Lugenud hiljaaegu ajaloolaste Ago Pajuri ja Tõnu Tannbergi põhjalikku antoloogiat[1] Eesti rahvusväeosade moodustamise kohta I maailmasõja keerises, tekkis rahvusliku erakonna värske liikmena soov jagada eepilise varjundiga tähendusrikast lugu Eesti iseseisvumise eelloost laiemalt. Kui keskmistes kooliõpikutes esitatakse lihtsustatud käsitlusi sellest, kuidas tulipäised patriootlikud koolipoisid tormasid Vabadussõja alguses üsna organiseerimatult püssidega rindele, oli tegelik ajalugu märksa keerukam.
Vabadussõjale ja Eesti iseseisvumisele eelnes poliitiliselt tormiline ja sündmusterohke 1917. aasta, mille jooksul pandi sisuliselt paika tulevase riigi poliitilised jõujooned, loodi püsivad sidemed eesti sõjaväelaste vahel, koondati ohvitserkond ja pandi juba varakult alus tulevase armee staabile. Paljud tulevased Eesti rahvuslikud liidrid ja sõjaväe juhid tõusid esile just pöördelisel 1917. aastal, seda laialdase ja vaenuliku enamliku propaganda kiuste. Kusjuures paljud võtmetegelastest on tänaseni ajalooõpikutes pigem varjule jäänud: Otto Tief, Johan Pitka, Aleksander Tõnisson, Konstantin Päts, Jüri Vilms, Andres Larka, Mari Raamot, Ernst Põdder ja Theodor Käärik on vaid mõned nimed kangelaste reas, kes oma tasakaalukate otsustega, kohati elu panti pannes, asusid julgetel sammudel loodava riigi saatust looma.
Rahvusväeosade rolli Eesti iseseisvuse sünni juures on kahjuks alahinnatud, unustades, et rahvusväeosade vahetu tegutsemine oli otseseks eeltingimuseks iseseisvuse väljakuulutamisel, I maailmasõjas neutraalsete vägede loomisel ja ka Vabadussõja alustamisel. Veebruarirevolutsiooni järel Grand Marina kinoteatri koosolekul algatatud rahvusäeosad on sedavõrd kesksel kohal 1917. aasta sündmustes, et ilma nendeta on küsitav, kas saaksime üldse rääkida iseseisvast Eesti riigist. Üksuste moodustamisel läks vaja võrdses annuses eesti jonni, poliitilist vaistu ja sõduriõnne. Need õnnestumised said riigi ajaloole määravaks, kuna väikse riigi poliitikud oleksid olnud revolutsioonikeerises Venemaal ilma ustavate sõjaväeüksusteta olnud täiesti abitud. Üsna uskumatul moel tuleb ka täna, sajand hiljem Tallinna südalinnas endise Grand Marina portikusel endiselt tõtt vaadata (Stalini ajal täiendatud) NSV okupatsioonisümbolitega, mis on ilmne tõestus olematust ajalootajust ja II maailmasõja järgsest kultuurikatkestusest pealinnas. Sellele unustatud peatükile riigi ajaloos soovikski järgnevas arvamusloos valgust heita.
Enne rahvusväeosade põnevasse ajalukku sukeldumist kirjeldan paari sõnaga olukorda revolutsioonikaosesse vajunud Vene keisririigis 1917. aastal. Ehkki täpsem terminoloogia ja määratlused jäägu ajaloolaste pärusmaaks, on oluline teada, et laiem baasarusaam kahest suurest revolutsioonist 1917. aastal on pigem punase propaganda poolt kallutatud ajalookäsitluse töövili. Sisuliselt toimus Vene keisririigis 1917. aastal üks suur revolutsioon (Veebruarirevolutsioon), mis tipnes pool aastat hiljem planeeritud enamliku Oktoobripöördega, mille ette planeerimise fakt ise näitab, et tegu oli pigem võimupöörde kui revolutsiooniga.
Oktoobripöörde tulemusel haaras vasakäärmuslastest leninlik partei (bolševikud) jõuga lõplikult võimutäiuse riigis, mille järel asuti totalitaarset võimu laiendama nende tuntud lemmiktööriistade abil: demagoogia, rekvireerimised ja jõhker terror. Mainitud tähelepanek 1917. aasta kohta pole mitte oluline ajalooterminite üle vaidlemiseks, vaid mõistmaks selgemalt poliitilist olukorda revolutsioonilisel Venemaal. Veebruarirevolutsioonile järgnenud perioodi Kerenski ajaks või Vene vabariigiks nimetades, eksitame sisulises mõttes lugejat, kuna sõjalises mõttes oli võim riigis läinud juba nõukogude ja polgukomiteede kätte Veebruarirevolutsiooni käigus.
See on oluline konteksti mõistmiseks, kuna Venemaa näol ei ole ajalooliselt tegu hariliku föderatiivse riigiga, vaid maailma suurima tsentraalse juhtimisega maismaaimpeeriumiga, mille sisemine poliitiline kord on sajandite vältel toetunud eelkõige relvajõule. Võrdluseks, näiteks Saksa keisririik taasühendati Preisimaa juhtimisel 19. sajandil väikeste vürstiriikide ühendamisel, kasutades naaberriikide vastu küll ka sõjalist jõudu, oli keisririigi loomisel määrav siiski rahvuslik kuuluvus, sakslaste ajalooline asuala, põhiseaduse moodustamine jne. Samas Vene keisririik on moodustunud üksnes sõjaliste vallutuste, naabrite alistamise ja piiride laiendamise teel, millest tuleneb ajalooline paratamatus, et Venemaad ilma tugeva armee ja mereväeta sisuliselt ei valitse keegi.
Selle asjaolu märkamine on kesksel kohal Venemaa poliitika mõistmiseks – isegi kaasaegse putinliku Venemaa propagandaloosungil, et “Venemaa piirid ei lõpe kusagil”, on arvestatav ajalooline aluspõhi. Mitmed Venemaa-asjatundjad selgitasid ka 2022. aastal täiemahulise Ukraina sõja puhkemise järel, et Venemaa valitsejate peaaegu piiramata voli jõhkrate sõdade alustamiseks ei tulene mitte niivõrd riigi mahajäämusest, vaid impeeriumi suurusest ja selle vägivaldsest poliitilisest kultuurist. Üle 1000-aastases ajaloos ei ole Venemaal pärast Novgorodi veetše laialisaatmist Ivan Julma poolt olnud ühtegi edukat kogemust demokraatiaga, kui mitte edukaks pidada osaliselt demokraatliku Jeltsini võimuaega. Valitsetud on ühesuunaliste ülalt-alla võimuvertikaalidega, kus suuri tüliküsimusi lahendati kas vastaste füüsilise hävitamise, vangistamise, võimult kukutamise või teiste sarnaste meetoditega – ühesõnaga jõuga.
Alternatiiviks on vaid hetked, mil võimuvertikaal on mingil põhjusel, pärilustülide või revolutsioonide tõttu kokku kukkunud, nn smuta perioodidel. Neid perioode saab kirjeldada märksõnadega: anarhia, kaos ja massilised röövimised. Et sellise veidra ajaloolise riikliku paradoksiga toime tulla, on vene ühiskonnas kujunenud vaikiv kokkulepe (mida riikliku vägivallaaparaadiga soositakse), et kaose ja vennatapusõja vältimiseks toetatakse jäägitult ühte tugevat liidrit, seejuures vastavalt vajadusele hävitades kõik konkureerivad jõud. Selle vene rahva paradoksi sisemise loogika saab kokku võtta mõttega: ka halb võim on parem kui võimu puudumine.
1917. aastal võis tsaaririigi haritud seltskondades ja demokraatlikes ringkondades olla küll unistus edukast demokraatlikust Vene riigist, kuid on ajaloofakt, et juba Veebruarirevolutsiooni algpäevil läks relvastatud võim keisririigi pealinnas Tööliste ja Soldatite Nõukogude kätte. Seetõttu puudus Ajutise Valitsuse juhil Kerenskil otsustav kontroll armee tegevuse üle, kuna enamlik propaganda ja kihutustöö oli juba sisuliselt demoraliseerinud sõjaväe, mida juhiti nn “demokraatlikul” alusel. Kui võim oli läinud juba nõukogudele, siis saame Veebruarirevolutsiooni järgset aega sisuliselt nimetada nõukogude ajaks, mil bolševikud ei olnud veel haaranud võimutäiust riigis. Kuidas enamlikud revolutsionäärid sellise mõju nii kiiresti Venemaal saavutasid, väljub artikli teemast, kuid lugeja võib ette kujutada, milline poliitiline segadus valitses impeeriumis, mis endiselt võitles XX sajandi ühes suurimas sõjas Keskriikidega, kuid samas sõjaline võim Vene riigis oli juba läinud “seltsimeestele” ja “nõukogudele”! Just sellest segaduses algas täiesti imetabaselt kiiresti eestlaste koondamine suure impeeriumi radadelt rahvusväeosadesse, meeste instinktiivne tõusmine kodumaa kaitsele.
Eesti rahvusväeosade moodustamise ja tegevuse juures oli mitmeid pöördelisi hetki, õnnelikke vedamisi ja kaalukaid otsuseid, milllest esimesena tooksin välja iseseisvuse väljakuulutamise hetked, Tallinna ja Pärnu kontekstis. Tajumaks rahvusväeosade kandvat rolli riigi iseseisvuse väljakuulutamise sündmuste momentumi juures, toome katke Oskar Kurvitsa mälestustest: Jõudes 20. veebruaril Tallinna, J. Juhtund astus kohe ühendusse meie juhtivate poliitikategelastega, mis tekitas teatud raskusi – elati ju põranda all. Läks siiski korda sama päeva õhtuks “Estoniasse” kokku kutsuda Maapäeva vanematekogu koosolekut. Koosolekul J. Vilmsi küsimusele “Kas 1. eesti polk toetab Eesti iseseisvaks vabariigiks kuulutamist jõuga?” andis J.Juhtund polgu volitusel jaatava vastuse. Selle peale otsustati Eesti iseseisvus välja kuulutada Haapsalus 1. eesti polgu kaitse all.
Iseseisvus kuulutati küll välja paar päeva plaanitust hiljem Tallinnas (ja Pärnus), kuna sakslased olid jõudnud juba Haapsallu, aga rahvusväeosade kaitse oli määrav selleks, et üle võtta ametiasutused enamlikult võõrvõimult ja kaitsta korda pealinnas. Tuleb meenutada, et sõjaline võim Eesti kubermangus oli jaotunud enne Saksa vägede saabumist kahe vastaspoole vahel: rahvuslike väeosade (nn Eesti polgud) ja punakaardi (enamlaste) vahel, seejuures vältisid mõlemad osapooled enamasti otsest relvakonflikti, kuna kumbki pool ei tundnud end piisavalt tugevalt, samas oodati algavat Saksa pealetungi. Iseseisvumise eelõhtul kaldus kaalukeel rahvusväeosade kasuks, kuna punased asusid siis juba hirmust Saksa okupatsiooni eest põgenema. Samas on ekslik arusaam, nagu oleks võimu üleminek iseseisvumise ajal asulates toimunud vabatahtlikult ja ilma relvajõude kasutamata – otse vastupidi.
Pöördelist hetke meenutab Arthur Sälg: Umbes kella 2–3 vahel sõitis Krediidikassa eest mööda eraauto, mis peatati 3. polgu nooremate ohvitseride poolt ning asetati sellele staabist toodud kuulipilduja. Mõned valangud sellest Krediitkassa suunas tegid tee vabaks relvade juurde – algas Eesti maksmapanek. Sälg meenutab järgnevas ka seda, kuidas temal õnnestus olla esimene eestlane, kes heiskas 25. veebruaril Pika Hermanni masti riigilipu. Lipu vardassetõmbamise seadeldis oli torni tipus rikutud, kuid mehed ronisid kolmekesi üksteise õlgadele, Sälg sai lipu heisata poolde vardasse. Ka see ajaloofakt on kahetsusväärselt unustatud ja lipu esmaheiskamise päevana millegipärast mainitakse ekslikult 12. detsembrit.
Iseseisvumisega seoses väärib mainimist veelgi kaalukam unustatud kangelane ohvitser Konrad Rotschild, kes hilisemate võimuintriigide käigus jäeti tagaplaanile, Vabadussõja järel degradeeriti ja jäeti täiesti premeerimata (võrdluseks Artur Sirk sai Vabadusristi eduka sõjalise operatsiooni eest Vabadussõja lõpus). Päästekomitee määras Rotschildi 23. veebruaril Tallinna komandandiks ja tal olid kaalukad teened korra tagamisel ja enamlaste tõrjumisel iseseisvumise ajal. Samuti osales Rotschild 1917. aastal rahvusväeosade moodustamisel ning Laidoneri juhitud luureorganisatsiooni töös 1918. aastal punasel Venemaal. Rotschildi väärtuslikud mälestuskatked rahvusväeosade moodustamisest on ära toodud ka Pajuri ja Tannbergi rahvusväeosade antoloogias.
Muuhulgas kirjeldab Rotschild, millist aktiivset vastupropagandat, laimu ja ähvardusi teostasid Tallinna Tööliste ja Soldatite Nõukogu aktivistid 1917. aasta kevadel eesti rahvusväeosade moodustamise vastu. Kasutades Theodor Kääriku mälestusi, kirjeldab ta, kuidas lõplikuks kaalukeeleks sai 7. mail Petrogradi sõitnud Jüri Vilms, kes oli ülikooliaegne tuttav Kerenskiga. Kerenski oli juba otsustamas vastselt asutatud eesti rahvusväeosad talle edastatud laimu mõjul laiali saata, kui Petrogradi jõudnud Vilms tema otsusele vahele segades energiliselt selgitas, et bolševike laimutelegrammid on täielik provokatsioon, mille eesmärk on lammutada sõjaväe autoriteeti jne. Vilmsi sekkumise peale lubas Kerenski kompromissina maksimaalselt ühe rügemendi siiski moodustada, seejuures pidi väeosa tegevust alustama Tallinna asemel Rakveres.
See on kõigest põgus pilguheit pea aasta aega (1917–1918) kestnud riigisisesesse võitlusesse rahvuslaste ja enamlaste vahel, mille käigus sisuliselt otsustati Eesti sõjaväe tulevik.
Loe II osa siit.
Loe III osa siit.
Viited
[1] Eesti rahvusväeosad 1917–1918. Ago Pajur, Tõnu Tannberg, Tartu 2015.
