Sel pühapäeval oleks saanud 102-aastaseks legendaarne Eesti ohvitser ja Teise maailmasõja Narva lahingute kangelane Harald Nugiseks. Selle mehe elu oli täis seiklusi, võitlusi ja julgust, mis jäävad alatiseks ajaloo lehekülgedele. Ta oli koos Alfons Rebase, Harald Riipalu ja Paul Maitlaga üks neljast eestlasest, kes Teises maailmasõjas pälvis Raudristi Rüütliristi.
Harald Nugiseks sündis 1921. aastal Järvamaal Särevere vallas Karja külas. Tema lapsepõlv möödus metsade ja jõgede vahel, kuid noore mehena pidi ta tunnistama 1941. aasta Suvesõja kohutavaid tagajärgi. Just see piirkond kannatas 1941. aastal kõige rohkem hävituspataljonide terrori all. Nugiseksi pere pidi end küüditamise ja mobilisatsiooni eest metsa peitma. Hävituspataljonlased põletasid maha tema kodukoha ja jätsid Nugiseksi pere ilma varandusest.
See kogemus oli noorele Haraldile sügavalt mõjuv. Harald jättis pooleli oma õpingud ja liitus vabatahtlikuna sõjaväega. Juba Suvesõja ajal liitus ta Pärnu– ja Harjumaa piiril Rae veski juures Saksa regulaarvägedega ja võttis kapten Artur Asu pataljoni koosseisus 28. augustil osa Tallinna vabastamisest. Pärast teenis ta mõnda aega Omakaitses. Hiljem võitles ta Eesti Leegioni ridades Neveli rindel, kus sai ka haavata.
1944. aasta talvel rullus Nõukogude sissetung Narva jõe kallastel taas lahti. Punaarmee jõudis Eesti piirideni ja 2. veebruaril ületasid nad Narva jõe. Nõukogude väed lõid Narva jõe läänekaldale sillapead, mis ähvardasid kogu Narva rindele ohtu tuua. Üks kõige kriitilisemaid neist paiknes Narva linnast põhja pool, mida tuntakse kui Vaasa–Vepsküla–Siivertsi sillapea. Sinna koondatud jõud võisid iga hetk anda löögi kogu Narva rinde läbimurdmiseks ja Eesti vallutamiseks. Et päästa Eesti, tuli leegionäridel see sillapea Nõukogude vägedelt tagasi vallutada.
Sillapea oli tugevalt kindlustatud miiniväljade ja traattõketega ning see oli kaitstud arvukate Nõukogude eliitväeosadega. Nende kaitset toetasid teisel pool jõge paiknevad Nõukogude suurtükiväelased, kes kes rünnaku korral avasid tõkketule kaevikute ette. Kuulipildujate pesad olid aga peidetud puruks lastud tankide alla, nõnda, et nende hävitamine tundus ebatõenäoline. Venelased olid sunnitud võitlema viimase veretilgani, kuna taandumise korral oleks teiselt poolt jõge nende pihta avatud omade tuli. Sillapea tagasivallutamine tundus peaaegu võimatu ülesandena.
Eestlaste riskantne rünnak algas 1. märtsil kell 7:05 pärast veerandtunnist ettevalmistustuld. Rünnaku käigus ründas 45. rügemendi I pataljon Harald Riipalu juhtimisel vaenlast eest, samas kui 46. rügemendi I pataljon major Ain-Ervin Mere juhtimisel tungis peale tiivalt. Kuigi Riipalu pataljon suutis raskete kaotuste hinnaga vallutada Vaasa majadegrupi, sai määravaks 46. rügemendi I pataljoni rindelõik. Verises lahingus oli pataljon aga kaotanud peaaegu kõik oma ohvitserid. Isegi 46. rügemendi II pataljoni ülem Udo Parrest, kes oli äsja puhkuselt tulnud ja oli saadetud asendama rivist välja langenud I pataljoni juhte, sai surmavalt haavata.
Pataljonil seisis ees ohtlik ülesanne rünnata miinivälja ja traattõketega kaetud vastaseid positsioone otse eest. Taganemine oleks tähendanud kindlat surma, nii et edasiliikumiseks vajati julget juhti. Õnneks saabus õigel ajal teade, et allohvitser Harald Nugiseks on võtnud juhtimise enda kätte. Nugiseks ja tema mehed olid valmis riskima kõige ees, et sillapead vallutada. Varsti sai Nugiseks raadio kaudu Merelt sõnumi: “Nugiseks! Kui saate, proovige veel. Vaasa on võetud.”
Harald Nugiseks tuli välja alternatiivse plaaniga ja juhtis oma rühma rünnakule. Nad pidid võitlema enam kui saja punaarmeelasest ründaja vastu. Nugiseks juurutas uue taktika: ta korraldas granaatide järeleveo kelkudel, mis võimaldas löögirühmal kiiremini miinivälja läbida, kuna granaadivaru täiendamiseks ei tulnud enam tuldud teed tagasi roomata. Rünnak jätkus, hoolimata punaarmeelaste vastupanust, ja lõpuks jõuti vaenlase kaevikuteni.
Tagantpoolt tulijad andsid kogu aeg ettepoole käsigranaate. Kui esimene mees kaeviku käänakuni jõudis, heitsid tema järel tulevad mehed käänaku taha käsigranaadid. Niipea kui kõlasid plahvatused, astus esimene mees kiiresti ümber nurga, avades püstolkuulipildujast tule ellujäänud vaenlaste pihta. Muidugi üritasid punaarmeelased omalt poolt ründajaid granaatidega tabada, need tuli kiirelt vastase poolele tagasi heita. Kolm korda jäi Nugiseks variseva mulla alla, aga mehed tõmbasid ta välja ja rünnak jätkus, kuni eesmärk oli saavutatud.
Harald Nugiseksi juhitud kangelaslik ja otsustav rünnak tõi kaasa sillapea vallutamise, mis omakorda aitas peatada Punaarmee sissetungi Eestisse 1944. aasta kevadtalvel ja lükkas Eesti langemist edasi palju kuid. See julge samm ja kangelaslik käitumine tõid Harald Nugiseksile Raudristi Rüütliristi, mis oli Teises maailmasõjas üks kõrgeimaid sõjalisi autasusid.
Nagu paljud Eesti vabadusvõitlejad, langes ka Harald Nugiseks Teise maailmasõja lõpupäevil Tšehhis sealsete kommunistide kätte vangi. Ta üritas kolm korda põgeneda Tšehhi vangistusest, kuid paraku tabati ta iga kord uuesti. Ta anti üle Nõukogude võimudele ning järgnevalt veetis ta aastaid Siberis vangina ja sunnitud asumisel. Kuid Nugiseks ei andnud alla. Ta jõudis Eestisse tagasi, lõi pere ja rajas oma kätega kodu Pärnu lähedale.
Neljast Eesti rüütliristikandjast oli Harald Nugiseks ainus, kes nägi Eesti taasvabanemist. Ta elas kõrge vanuseni ja lahkus alles 92-aastaselt. Harald Nugiseks andis oma panuse ka Eesti kaitsejõudude taasloomisse. Teda esitati palju kordi Eesti Vabariigi kõrgemate teenetemärkide ja ordenite saamiseks. Ehkki Nugiseks leidis rahva seas palju tunnustust ja toetust, ei autasustanud teda teenetemärgiga ükski president. Nugiseks ise jäi selle juures alati väärikaks ja teenis suurt poolehoidu nii oma sisemise soojuse kui oskusega õigel ajal kõneleda ja ka vaikida. Sellega sai ta hüüdnimeks “vaikiv sangar”.
Eesti rahvas ei unustanud oma sangarit. Rahvaalgatuse korras sündinud idee kinkida Nugiseksile Eesti Rahva Tänumedal sai tuhandeid toetusallkirju. 19. oktoobril 2008 antigi Harald Nugiseksile Tori mälestuskirikus üle Eesti Rahva Tänumedal. See sündmus tõi kokku palju inimesi, kes austasid ja austavad endiselt tema mälestust. See hetk tõestas, et eesti rahvas ei unusta oma kangelasi ja hoiab nende mälestust elus. Harald Nugiseks jäi Eesti rahva südamesse vabadusvõitlejana, kelle olek ja teod meenutavad veel paljude põlvkondade jooksul pühendumust, visadust ja usku oma maa vabadusse.
