Postimehe arvamustoimetuse ja mõttekoja PESA juht, keeleteadlane Martin Ehala kirjutab arvamusloos, et võrdsuse- ja kaasamisideoloogia on lääneriikides toonud kaasa haridusliku diskrimineerimise rassi- ja sootunnuste alusel. Tema sõnul mängivad hariduslikus edasijõudmises suurt rolli rassilised, kultuurilised ja soolised erinevused, ning nende ignoreerimine toob kaasa ülekohut.
Ehala juhib tähelepanu Ameerika Ühendriikidele, kus ülikoolides on loodud DEI-osakonnad (“Erinevus! Võrdsus! Kaasatus!”), kulutades sellele aastas miljoneid dollareid. Näiteks Michigani ülikoolis on DEI-töö peal 247 inimest, aastaeelarvega 30 miljonit dollarit, samas kogu ülikooli eelarve on 260 miljonit. Ehala sõnul on see näide sellest, kuidas USAs on võrdsuseideoloogia muutunud äärmuslikuks.
“DEI on üllas põhimõte, kuid selle rakendamine viib diskrimineerimisele rassi, soo või muu tunnuse alusel,” rõhutab Ehala. Ta toob välja statistilised andmed, mille järgi akadeemiliselt keskpärasel europiidil on vaid 1,8% võimalus saada prestiižsesse Harvardi ülikooli vastu võetud, kuid sama keskpärasel mustanahalisel on see võimalus üle seitsme korra kõrgem (12,8%).
Valgete diskrimineerimist põhjendatakse väitega, et vähemused kannatavad halvemate arengutingimuste ja “klaaslagede” tõttu. “Vähemuste halvem hariduslik edasijõudmine on vaid osalt tingitud elutingimustest,” selgitab aga Ehala. “Sama kaalukat rolli mängivad niihästi rassi- kui ka kultuurierinevused võimetes.”
Ehala viitab juba 1994. aastal ilmunud Richard Herrnsteini ja Charles Murray monograafiale “The Bell Curve” (“Kellakõver” ehk normaaljaotus), mis osutas rassi- ja sooerinevuste bioloogilisele taustale. “Paraku on poliitkorrektsuse tõttu rassi- ja sooerinevustest rääkimine pikalt olnud tabu, mis hakkab murduma alles nüüd,” osundab Ehala.
Ehala rõhutab, et DEI-põhimõtted on muutunud üha tähtsamaks ka PISA testitulemuste analüüsis. Näiteks PISA 2000 raportis ei mainita sõna “võrdsus” üldse, aga PISA 2022 raportis on see sõna pealkirjas ning esineb keskmiselt igal kümnendal leheküljel.
“Soov saavutada võrdsust seal, kus ebavõrdsus tuleneb inimeste olemuslikest erinevustest, saab kaasa tuua vaid hariduslikku ülekohut,” järeldab Ehala. Diskrimineerimine rassi ja soo alusel ei too kaasa tõelist võrdsust, vaid süvendab ebavõrdsust ja loob aluse hariduslikule ebaõiglusele.
