Tartu Ülikoolis kaitstud ingliskeelses magistritöös võeti põhjalikult luubi alla Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) noorteliikumise Sinise Äratuse (SÄ) ideoloogia, et avada liikumise intellektuaalset külge. Töö autor Isabel Jezierska rõhutas ERR-ile, et seni on paremradikaalseid noorteorganisatsioone uuritud vähem kui parteisid ja poliitilisi liikumisi, mistõttu on oluline mõista nende maailmavaadet ja ideoloogiat.
Jezierska sõnul võimaldab paremradikaalsete noorteliikumiste ideoloogiate tundmine mõista ühiskonna mitmekesisust ning aidata mõista ka emaparteide järelkasvu ja ideoloogilist suunda. “Me saame nii aru erinevatest ideoloogiatest, millest ühiskond ja arutelukultuur koosneb, aga mõistame ka valitseva liberaaldemokraatia vastu suunatud kriitika kaudu selle võimalikke kitsaskohti,” selgitas Jezierska. “Teisalt aitab noorteorganisatsioonide uurimine tajuda seda, milline on parteide järelkasv, ideoloogiline suund, kuhu erakond võib liikuda, aga ka seda, millised mõtted peale meedia ja valijaskonna näiteks EKRE-t mõjutavad.”
Töö keskendus Sinise Äratuse ideoloogia uurimisele kahe erineva meetodi abil. Esimene meetod hõlmas olemasoleva teooria rakendamist kogutud andmetele, mille tulemusena raamistati SÄ ideoloogia põhijooned. Näiteks leidis magistritöö, et Sinise Äratuse ideoloogia toetab rahvuslust, traditsioonilist perekonda ning otsedemokraatiat.
Jezierska nimetas üllatavaks, et Sinise Äratuse liikmete seisukohad abordi suhtes ei ole must-valged, vaid nad pooldavad süsteemi, mis vähendaks abortide arvu ja tagaks naistele toetusmeetmed. “Nad arvavad, et peaksime tegutsema selle suunas, et aborte oleks vähem ja sellega nõustuvad ka feministid,” leiab Jezierska. “Abordi tegemiseks ei tohi olla majanduslikku survet või välist sundi ja naiste toetamiseks peab toimima tugisüsteem.”
Samal ajal veendus Jezierska magistritööd tehes, et Sinine Äratus toetab traditsioonilisi pereväärtusi. “Näiteks võetakse omaks arusaam, et tuleb kaitsta traditsioonilist perekonda ja traditsioonilist vaadet naiseks olemisele, mis on omakorda seotud emaduse ja rahvuse püsima jäämisega,” leiab Jezierska. “Nad on skeptilised LGBT+ kogukonna osas. SÄ pole nende õigustele küll alati vastu, aga ka ei poolda.”
Teine meetod keskendus Sinisele Äratusele omaste tunnuste tabamisele, mida olemasolevad teooriad ei suuda kirjeldada. Selle käigus tuvastati mitmeid ideid, mida SÄ pooldab, sealhulgas Ida- ja Kesk-Euroopat liitva Intermariumi kontseptsioon, tulevikku vaatav etnofuturism ning sügav mure Eesti looduskeskkonna pärast.
Etnofuturism on Jezierska sõnul mõiste, mida Sinise Äratuse liikmed kasutavad oma ideoloogia kirjeldamiseks ning see kujutab endast sünteesi pärandi ja tuleviku vahel. “Etnofuturismi keskmes on arusaam pärandist, mis tuleb muuta elujõuliseks,” kirjeldas Jezierska. “Ehk me pärime selle oma esivanematelt, kuid me ei tohi pärandit lihtsalt muuseumis talletada. Me peame võtma omaks tehnoloogilised muutused ja omalaadse vaimsuse, mille kaudu muudetakse see pärand, millegi uue ja loomingulise aluseks. Ainult sellisel viisil saame me nende arvates rahvusena ellu jääda.”
Sinise Äratuse liikmed usuvad Jezierska sõnul, et pärand, mis teeb kellegi eestlaseks, on mitmetahuline ja sisaldab erinevaid elemente. Nii peetakse oluliseks mitte ainult geneetilise pärandi, vaid ka kultuuriliste ja looduslike elementide säilitamist ning nendega seotud suhteid ja tähendusi. Eestlaseks olemise juurde kuuluvad seega keel, müüdid, rahvalaulud ning ka maastikud, sood, metsad ja ökoloogiline mitmekesisus. “Ainult läbi suhte selle pärandiga on sul võimalik oma rahvuslikku identiteeti realiseerida ja leida iseendas rahvuslik ärkamine,” väljendas seda Jezierska.
Lisaks rahvuslikule identiteedile on looduskeskkonna kaitse Sinise Äratuse jaoks oluline teema, mis on seotud nende arusaamaga pärandist. “Kui me kujundame ümber elukeskkonna, muutub ka suhe pärandiga ja see muudab SÄ jaoks omakorda eestluse olemust,” leiab Jezierska. Seega peegeldab Sinise Äratuse seisukoht looduse kaitse ja immigratsiooni teemadel nende sügavamat muret eestluse ja pärandi säilimise ning tulevikuväljavaadete üle.
Kokkuvõttes peab Jezierska Sinise Äratuse ideoloogiat intellektuaalsemaks ja huvitavamaks kui esmapilgul paistab ning rõhutab, et selle uurimine võib avada huvitavaid vaatenurki. “Ideoloogiliselt olen ma ise spektri teises otsas, aga selline uurimistöö on intellektuaalselt stimuleeriv,” lausus ta. “Lisaks on selles ideoloogias ka kattuvaid eesmärke, mida lihtsalt sõnastatakse erinevalt. Näiteks on väga huvitav edasi mõelda, milline on nende rahvuslik kriitika kapitalismile, kuigi nad seda sõna enamasti ei kasuta.”
Sinise Äratuse asutajaliige Ruuben Kaalep kiitis ERR-ile antud kommentaaris Jezierska tööd mitmekülgse lähenemise eest, kuid tõi ühtlasi välja sotsiaalteadustes valitseva mõttelise piiratuse, mis võib mõjutada ideoloogia mõistmist. “Minu meelest on autor uurimisvaldkonnale lähenenud valdavas osas neutraalselt ja asjalikult, sooviga märgata nüansse ja kihistusi SÄ maailmavaates ja ideoloogiates, mis seni meedias ja eri käsitlustes on tavaliselt tähelepanuta jäänud,” ütles Kaalep. “Hästi on välja toodud rahvusluse seos sügavama eesti kultuurilooga, rahvuslaste soov toetada kõigi maailma rahvaste enesemääramist ning looduskaitse tähtsus eestluse säilitamise olemusliku eeldusena.”
“Puuduseks on sotsiaalteadustes valitseva raamistiku mõtteline piiratus, millest on raske välja murda ka andekal ja avatud meeltega uurijal,” lisas Kaalep. “Näiteks kasutatakse endiselt marksistliku Frankfurdi koolkonna autoritarismi-määratlust, mille järgi traditsiooniliste kultuurinormide väärtustamine on juba iseeneses autoritaarne. Nagu ka autor tunnistab, on töös kasutatav autoritarismi definitsioon väga erinev üldtuntud või sõnaraamatuis esinevast tähendusest.”
