Hardo Pajula ja Kaie Metsla on Postimehe sarjas “Tähenduse teejuhid” avaldanud intervjuu inglise bioloogi Rupert Sheldrake’iga, kes seab kahtluse alla Lääne teaduse sajandeid valitsenud alustalad. 1942. aastal sündinud teadlane on uurinud parapsühholoogiat ja telepaatiat ning leiab, et teadvus ei ole kuidagi taandatav materiaalsetele protsessidele.
Rupert Sheldrake kritiseerib tugevalt reaalsuse ranget jaotamist mateeriaks ja vaimuks, mis on pärit René Descartes‘i 17. sajandil kehtestatud mõtteviisist. Sheldrake’i sõnul on see dualism sügavalt mõjutanud lääne mõtlemist ja teadust. Ta väidab, et teadvus ei ole ruumiline nähtus, mis võimaldaks seda projitseerida ümbritsevasse keskkonda, ning enamike inimeste kogemus näitab vastupidist. Sheldrake leiab, et on oluline mõista teadvuse ja kogemuste seotust aja ja ruumiga ning tuua esile erandid, nagu müstilised kogemused, mis võivad ka väljuda tavapärastest aja ja ruumi piiridest.
Kõik need sügavad küsimused põrkuvad Sheldrake’i sõnul austraalia filosoofi David Chalmersi sõnastatud “teadvuse raske probleemiga”: seni ei suudeta hästi seletada, kuidas välised nähtused viivad tajutava subjektiivse kogemuseni. “Kui me vaatame värve, muunduvad ajus mõõdetud elektrivõnked kõigile arusaamatul moel kuidagi kolmemõõtmeliseks värviliseks välismaailmaks,” selgitab Sheldrake. “Kuidas me jõuame arvuliselt mõõdetavast vibratsioonist subjektiivsete kogemusteni?”
Uurija arvates ei ole tänapäeva teadus selles osas palju kaugemale jõudnud Vana-Kreeka filosoofist Pythagorasest, kes uuris muusikalisi intervalle. “Kui üks flööt on kaks korda pikem kui teine, siis on tema tekitatud heli oktavi võrra madalam,” kirjeldab Sheldrake Pythagorase avastust. “Kuidas on aga flöödi pikkus seotud tajutud oktaviga, jäi talle selgusetuks.” Sheldrake’i sõnul on see samavõrra selgusetuks jäänud ka tänapäeval.
Sheldrake toob veel ühe näite öisest tähistaevast, kus näeme tähevalgust sadade valgusaastate kauguselt. “Kuivõrd materialistide sõnul leiavad aga kõik kogemused aset meie ajus, siis peab mu kolp ulatuma teisele poole taevast,” leiab Sheldrake. “Suurem osa materialistidest ei taha sellele probleemile üldse mõtelda, sest see on nii segane lugu.” Ta usub, et ainus võimalus lahenduse poole liikuda on tunnistada, et teadvus ei ole suletud meie pähe, vaid ulatub sealt väljapoole.
Bioloog juhib tähelepanu, et juba antiikajast peale on vaieldud nägemise olemuse erinevate teooriate üle. Ühe seisukoha järgi toimub nägemise käigus liikumine sissepoole, kuna valgus jõuab silmadesse. Teisest vaatenurgast aga toimub liikumine väljapoole, sest tähelepanu suunatakse maailmale. Näiteks Eukleidese järgi projitseerivad silmadest väljuvad kiired välismaailma kujutisi. Alates 17. sajandil elanud Johannes Keplerist lükati see arusaam aga vaka alla. “Seda hakati pidama ebausuks, mida võtavad tõsiselt vaid metslased, harimatud inimesed ja lapsed,” ütleb Sheldrake. “Meie füüsikaõpikud juhinduvad paradoksaalsel kombel aga endiselt Eukleidese teooriast, mis seletab kujutiste nägemist peeglis.”
Ta viitab teistelegi mõtlejatele läbi ajaloo, kes on keskendunud samadele teemadele. Näiteks Johann Wolfgang von Goethe värviteooria rõhutas teadvuse tõlgendavat rolli ja erines selle poolest Isaac Newtoni teooriast, mis pidas värve maailma objektiivseteks omadusteks. “Kui Newton käsitles värve valguse võnkumisena ja keskendus erinevate värvide lainepikkustele, siis Goethe näitas, et arvuliselt mõõdetavad suurused ei aita meid tajutud omadustele kuigivõrd lähemale,” selgitab Sheldrake.
Sheldrake on koos füüsiku ja neurobioloogi Alex Gomez-Mariniga võtnud ette seda praktiliste katsete varal uurida. “95 protsenti inimesi on tajunud, et teda vaatab selja taga keegi, pööranud ümber ja kohanud piidleja pilku,” toob Sheldrake näiteid. “Üle 90 protsendi on kogenud ka vastupidist: nad on pannud oma pilguga teisi inimesi ümber pöörama.” Tegemist on skopaesteesia ehk pilkude tunnetamisega, mis igapäevase kogemuse näol annab tunnistust, et meie silmadest siiski lähtub midagi. “Teadusmaailm aga ignoreerib süstemaatiliselt kõiki selliseid uuringutulemusi, sest selline asi on valitseva paradigma järgi võimatu,” lausub Sheldrake.
Niisiis viib vaidlus nägemuse olemusest otsejoones vaidluseni teadvuse olemusest. “Meie arvates ulatub teadvus tajuväljade kaudu ajust kaugele väljapoole,” järeldab Sheldrake uuringutest. “Sellisel juhul on Eukleidese ekstramissiooniteooria reaalsusele lähemal kui Kepleri oma.”
See viib aga Sheldrake’i sõnul perennialismi juurde, mis on traditsionalistliku koolkonna sõnastatud metafüüsiline teadvusekäsitlus. Sheldrake’i järgi mõistavad kõik iidsed religioonid süvatasandil, et reaalsus põhineb teadvusel. “Materiaalne maailm on sellesama teadvuse üks avaldumisvorm,” ütleb Sheldrake. “Sellisel juhul on ülim reaalsus ärkvel ning see teadvusel reaalsus kätkeb endas kõikvõimalikke värve ja vorme. Tajumeeled võimaldavad meil ülimast reaalsusest osa saada.”
Ta kirjeldab hinduismist pärinevat metafoori Kuud peegeldavatest veeämbritest. “Me näeme kuu peegeldust igas üksikus ämbris, ja kuigi iga peegeldus paistab teistest erinev, on nad viimaks ikkagi kõik ühe ja sama kuu peegeldused,” võtab Sheldrake kokku. “Nii näib ka iga inimese teadvus olevat teiste omast erinev, aga lõpuks on nad siiski kõik ühe ja sama ülima teadvuse peegeldused.” Tema sõnul räägivad sellest erinevad usundid eri viisil, kuid jutt käib ühest ja samast asjast. “Religioosses kõnepruugis võib öelda, et jumala teadvus sisaldab kõiki võimalusi ja omadusi, need on seal algusest peale olemas, neid pole vaja enam selgitada,” ütleb bioloog. “Kõik islami, kristluse, hindu ja buda müstikud on ühel nõul, et müstilises kogemuses tunnetab inimene ülimat teadvust vahetult ning et selline kogemus on üldjuhul rõõmus ja ülendav.”
Sheldrake viitab briti kirjanikule ja mõtlejale Aldous Huxleyle, kes tegeles perennialistlike alusprintsiipide kaardistamisega. “Tema puhul on oluline see, et ta pidas aju teadvuse omalaadseks kaitseventiiliks, mitte selle tekitajaks,” ütleb Sheldrake. “Ta arvas, et ilma teadlikke kogemusi fokuseeriva filtrita rabaks hoomamatu reaalsus meid jalust.” Samuti peab Sheldrake väga olulisteks mõtlejateks traditsionalistliku koolkonna üht rajajat, prantsuse filosoofi René Guénoni ning sufistliku taustaga teoloogi Seyyed Hossein Nasri.
Lisaks räägib Sheldrake müstilistest ja ilmutuslikest kogemustest, mis olemuselt ulatuvad väljapoole aega ja ruumi. “Mu enda sellised kogemused vallandab enamikel juhtudel muusika,” mainib teadlane. “Kõige sagedamini teeb seda Bach. Ühtäkki ei ole enam tegemist lihtsalt helidega, vaid muusika avab justkui portaali kõrgemasse teadvusse.”
Ilmutusel pole kohta valgustusajastust saadik valitsevas ratsionalismis ja materialismis, kus pannakse pearõhk teadusele, mõistusele ja progressile. “Ometi langevad ka moodsatele inimestele aeg-ajalt osaks kogemused, millest neil on valitseva maailmavaate piires võimatu sotti saada,” ütleb Sheldrake. “Selliste kogemusteni ei jõuta laboris ega matemaatiliste arutluskäikude abil, nad kõik eeldavad isiklikku vahetut kokkupuudet.” Ta leiab, et ilmutuslikud kogemused, millega puutuvad tänapäeval kokku väga paljud inimesed, toidavad ka kasvavat huvi müstiliste traditsioonide vastu.
Samas on tänapäeva ühiskonnas keeruline ilmutusest kõnelda. “Ma võin ju öelda, et mulle langes osaks nii ja niisugune vapustav kogemus, mis veenis mind jumala või kõrgema teadvuse olemasolus, aga see ei veena kedagi teist, kellel selline kogemus puudub,” nendib Sheldrake. “Seetõttu ei julge paljud oma kogemustest ka rääkida, sest nii võivad nad saada skisofreenia või mõne muu vaimuhaiguse diagnoosi. Keegi ei eita selliste kogemuste olemasolu, sest seda pole võimalik eitada, küll on need aga kuulutatud patoloogilisteks.” Tema sõnul nõuab materialistliku maailmavaate kaitse metoodilist möödavaatamist suurest osast inimkogemusest.
“Kui veel hiljuti arvati, et ilmutused leidsid aset kunagi ammu ja kaugel – see oli midagi, mis juhtus keskaegsete pühakute ja müstikutega –, siis praegu langevad need tänu surmalähedastele ja psühhedeelsetele kogemustele osaks väga paljudele meie kaasaegsetele,” ütleb Sheldrake. Tänu inglise bioloogi Alister Hardy tööle 1970ndatel on hakatud rohkem mõistma, et müstilised kogemused puudutavad tänapäevalgi väga paljusid inimesi. “Hardy uuringud on näidanud, et need on aga palju sagedasemad ning sellistest kogemustest rääkida julgevate inimeste hulk on viimase viiekümne aasta jooksul pidevalt kasvanud,” kinnitab Sheldrake.
Teadlane tunnistab, et vajadus valgustusaja paradigmade taustale tuua alternatiivseid mõtteraamistikke on üha ilmsem. Üht võimalust näeb ta šamanismis, kus müstiliste kogemuste käigus kohatavate vaimolendite olemasolu peetakse enesestmõistetavaks. “Šamaanid kohtuvad kogu aeg mitmesuguste kehatute vaimudega, surnute ja loomade hingedega, hea- ja halvaloomuliste vaimudega,” lausub Sheldrake. Ta peab väga oluliseks enamikes religioonides leiduvaid lugusid esivanemate ja pühakute vaimudest, mis võivad tema sõnul täiesti adekvaatselt kirjeldada meid ümbritsevat reaalsust.
Üks selliseid tänapäevani ulatuvaid traditsioone on hingedepäeva tähistamine, mille on säilitanud paljud erinevad kultuurid maailmas. Sheldrake toob näite Mehhikost, kus hingedepäev on siiani suur rahvuslik püha. “Seal peetakse esivanemaid ja nende hingi samasugusteks autonoomseteks olenditeks nagu ingleid ja pühakuid, kelle poole on mõtet palvetada,” räägib Sheldrake. Nendega on võimalik suhelda, neid ära tunda ja neilt tavapäraseks eluks toetust leida.
