30. augustil 2025 hukkus Lvivis atentaadi tagajärjel Ukraina poliitik ja rahvuslaste liider Andri Parubi. 54-aastane Parubi oli viimastel aastakümnetel üks silmapaistvamaid ja samas vastuolulisemaid tegelasi Ukraina poliitikas, kelle nimi on lahutamatult seotud nii 1990. aastate rahvusliku liikumise, 2014. aasta ülestõusu kui ka iseseisva Ukraina julgeoleku ülesehitamisega.
Ajaloolasena väljaõppe saanud Parubi alustas oma poliitilist tegevust juba 1990. aastatel, kui Ukraina astus välja Nõukogude Liidu rusuvast pärandist. Noorena tegutses ta aktiivselt Ukraina iseseisvumise nimel ja osales rahvusliku liikumise organiseerimises.
1991. aastal oli ta üks Sotsiaalrahvusliku Partei (hilisem Svoboda) asutajaid. Just siin kerkis esile tema nimi kui ideoloog ja organiseerija, kes sidus end varakult euroopaliku rahvusriikluse ideaalidega. See erakond, millel oli selgelt rahvuslik ja identiteedikeskne programm, jäi Parubi poliitilise tegevuse alustalaks.
Parubi rahvuslik paleus ei piirdunud üksnes Ukrainaga. 1990. aastate alguses püüdis ta luua sidemeid Euroopa rahvuslike liikumistega. Ajaloolistel fotodel on ta jäädvustatud koos prantsuse rahvuslaste juhtfiguuride Jean-Marie Le Peni ja Samuel Maréchaliga. Toona nähti neid kontakte kui sümbolit solidaarsusest „rahvusriikide Euroopaga” – ideaalist, millest unistasid paljud ukrainlased pärast Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemist.
See oli visioon Euroopast, kus rahvad oleksid vabad, suveräänsed ja elaksid rahus – ideaal, mis jäi aga paljude arvates hiljem reetmise ja kompromisside tõttu täitumata, kui osa lääne rahvuslikest liikumistest lähenes Moskvaga seotud jõududele.
Parubi jäi alguses pigem poliitilise ääreala tegelaseks, kuid tema tõeline tõus saabus 2013–2014, kui ta asus juhtima Maidani ülestõusu omakaitseüksusi. Just tema korraldusel kaitsesid tuhanded aktivistid Kiievi iseseisvusväljakut ning pidasid vastu märulipolitsei rünnakutele.
Hiljem nimetati ta Ukraina Rahvusliku Julgeoleku ja Kaitse Nõukogu sekretäriks (2014) ning ta osales aktiivselt riigi kaitsekorralduse juhtimisel pärast Venemaa esimest sissetungi ja Krimmi annekteerimist.
Aastatel 2016–2019 oli Parubi Ukraina Ülemraada spiiker, olles riigi poliitilises hierarhias üks kõige olulisemaid tegelasi. Tema juhtimisel liikus Ukraina kindlalt läände – seadusandlik raamistik sillutas teed Euroopa Liidu kandidaadistaatusele, mille Ukraina pälvis 2022. aastal.
Surma hetkel kuulus ta opositsioonilisse Euroopa Solidaarsuse parteisse, mida juhib endine president Petro Porošenko.
30. augusti hommikul lähenes Lvivis Parubile mees, kes oli maskeeritud toidukulleriks ja kandis kollast soojakotti. Turvakaamerad salvestasid, kuidas ründaja tõmbas kotist välja relva ja tulistas Parubi suunas mitu lasku. Seejärel põgenes ta elektritõukerattal, kandes kiivrit, mis varjas tema nägu.
Politsei hinnangul oli rünnak „väga põhjalikult planeeritud”. Uurimise üheks põhisuunaks on võimalik seos Venemaa eriteenistustega, sest Parubi oli kogu oma karjääri jooksul raevukas Moskva vastane.
President Volodõmõr Zelenskõi nimetas tapmist „õõvastavaks mõrvaks” ja rõhutas, et riik kasutab kõiki ressursse, et süüdlane tabada. Lvivi linnapea Andri Sadovõi märkis, et see näitab: sõjas ei ole enam ühtegi täiesti turvalist kohta.
Endine president Petro Porošenko kirjeldas oma poliitilist liitlast kui „kauaaegset relvavenda ja tõelist patriooti”. Tema sõnul oli see löök „mitte ainult inimese vastu, vaid Ukraina südamesse”.
Peaminister Julija Svõrõdenko nimetas Parubit mehena, kes „andis suure panuse riigi ülesehitamisse”. Parlamendispiiker Ruslan Stefantšuk rõhutas, et Parubi pühendas oma elu juba nooruses võitlusele iseseisva Ukraina nimel.
Andri Parubi oli oma põlvkonna üks kõige tuntumaid rahvuslasi, kelle tegevus ühendas mineviku ja oleviku. Kui ühel fotol noore aktivistina seisab ta kahe kalju vahel sümboolses poosis, justkui sillana põlvkondade vahel, siis hilisem poliitiline karjäär näitas teda mehena, kes viis Ukraina rahvusluse ideed barrikaadidelt seadusandlikku koda.
