EKRE-s puudub rahvuslik vaimsus, see, mis viiks hiitesse ja allikate juurde, paneks austama esivanemate jäetud pärandit, viiks murdekeelte ja rahvakultuuri juurde. Liikmete tegemistes on see olemas, aga mitte erakonna poliitikas, kirjutab Koiduaja lugeja Kagu-Eestist.
Lahkusin EKRE-st mitte viimase lainega, vaid pisut varem, sest erakonnas jääb minu jaoks puudu tõelisest ja ehedast rahvuslusest, mis hoiaks kõike eestilikku.
Kui Isamaa rääkis kunagi “avatud rahvuslusest”, ütles Mart Helme, et kui rahvuslusel ja üldse mõistetel on küljes epiteet, siis pole see asi tõeline. Mina kasutaks EKRE puhul rahvusluse mõistet koos epiteediga: “asjalik rahvuslus”.
Erakond on kahtlemata pikka aega olnud kõige rahvuslikum kõigist eesti erakondadest, aga temas on puudu vaimne rahvuslus (mis tema noorteorganisatsioonis Sinine Äratus ja Ruuben Kaalepis on olemas). Selgitan, mida ma silmas pean.
EKRE võitleb eestluse säilimise eest ja migratsiooni vastu, kuid teeb seda asjalike vahenditega: teeb seaduseelnõusid, mis aitaks sündimust tõsta, eesti keele positsiooni tugevdada, eestlaste osaprotsenti kasvatada – kõik see on vajalik, kuid jääb poolikuks, kui sellega ei kaasne eesti vaimsuse kasv rahva sees. Et eestlasi juurde sünniks, on vaja ka eestimeelset keskkonda ja mõtlemist, seda aga EKRE ei kasvata.
EKRE ei kaitse Eesti metsa, sealhulgas hiisi, ei kaitse eesti kultuuripärandit, ei kaitse soomeugri hõimusidemeid, ei kaitse meie tavasid, eestlaslikku keskkonda… õigemini, ta on kõige selle vastu ükskõikne. Olen kuulnud, et EKRE juhtkonnas suhtutakse looduskaitsesse üsna vaenulikult, neid peetakse kliimavõitlejate osaks (mida nad ei ole). Eestlased imestavad sageli, et miks rahvuskonservatiivid Eesti metsa ei kaitse ja seetõttu on erakond saanud ka süüdistuse metsatöösturite käepikenduseks olemises.
Martin Helme poliitika on õige selle koha pealt, et Eesti loodusvarasid tuleb väärindada siin, Eestimaal, ja sellest tõusev tulu peab jääma eestlastele – ja seetõttu toetab ta pigem ettevõtjaid kui metsakaitsjaid. Paraku on ettevõtjad sageli rohkem kasumi peal väljas ja metsaomanikud võtavad metsi maha, sest neile on käiberaha vaja, seetõttu teevad nad Eesti metsale liiga. EKRE ei toeta tasakaalu metsa tarbimise ja kaitsmise vahel. Ega ta pole aktiivne ka Rail Balticu vastasuses.
Peamine aga on see, et EKRE-s puudub rahvuslik vaimsus, see, mis viiks hiitesse ja allikate juurde, paneks austama esivanemate jäetud pärandit, viiks murdekeelte ja rahvakultuuri juurde… Liikmete tegemistes on see olemas, aga mitte erakonna poliitikas.
Põhjus on üks: EKRE-t takistab vaimse eestluse kaitsel olemast tugev kristluse mõju. Erakonna inimesed määratlevad ennast kristlastena, nad toetavad kristlikke väärtusi, keskenduvad poliitikas kristlikele võitlustele (näiteks abordivastasus) – see kõik on kahtlemata väga õige ja tervitatav, aga see takistab keskendumast eestlusele. Sest kristlus on oma olemuselt globalistlik, selle väärtusi kaitstes keskendume me nn tõelistele euroopalikele väärtustele, kuid unustame eestluse. Ehk me läheme kirikusse, aga unustame teha pajupilli ja otsida sõnajalaõit.
Nii võitlebki EKRE Eesti eest administratiivselt ehk kõike vajalikku seadustega toetades, kuid unustab “hinge eest hoolt kanda” ja seda mitte piibellikus mõttes, vaid sellega, et on on lasknud rohtuda kaevuteel. Noored “eurooplased” tulevad peale, vanad “eestlased” kaovad alt ning vaimset pärandit edasi enam ei anta, see kaob lihtsalt ära. Me võime vorpida seadusi, mis peaksid eestlaste sündivust tõstma, kuid kui neil, kes peaksid eestlust edasi kandma, pole eesti meelt, ei lähe miski paremaks.
EKRE pole osanud eestlasi ühendada oma vaimukultuuri ümber. Eesti metsade kaitsmine oleks olnud üks võimalus selleks. Aga võib-olla nõuan ma palju, erakond on ju poliitiline ühendus, vaimsust peaks edendama aatelised organisatsioonid.
Üks asi veel: käisin mõne aja eest ühel EKRE üritusel, kus juhtkond vestles omavahel ja rahvaga ning üllatuslikult kuulsin nende jutust palju inglise keelel põhinevaid tarbesõnu, samuti eestikeelseid parasiitsõnu ja -väljendeid. Nende käes vaevleb kogu Eesti, aga rahvuskonservatiivid peaks siiski teistele eeskuju andma.
Palun selle loo avaldamisel anonüümsust, sest kui minu nimi on all, siis saab tõenäoliselt esimeseks aruteluobjektiks minu isik, mitte aga see teema, mille pärast ma sule haarasin. Praeguse rahvuskonservatiivide pereheitmise ajal tuleks rääkida mitte isikutest, vaid asjadest.
A.H. Kagu-Eestist
